Krimm Foto: Darko Vojinovic, AP

Kellele Krimm kuuluma peaks, on ausal moel raske otsustada. Kes seal kõik maatüki pika ajaloo kestel pole elutsenud: taurid, kimmerlased, sküüdid, kreeklased, mongolid tatarlased.Venelased hakkasid moodustama ala põhielanikkonda 1774.aastast saadik. Nendel aegadel kuulus Krimm ka Vene keisririigi koosseisu. Venemaal kuulus Krimm ka punase võimu ajal 1921-1941, siis tuli saksa okupatsiooon. Peale sõda kuulus Krimm taas Vene NFSV koosseisu, kuni Nikita Hruštšovil tuli 1954 pähe see Ukrainale kinkida Stalini ajal tehtud ülekohtu leevendamiseks. Tasapisi võisid kodunurka naasta ka sealt varem välja kupatatud tatarlased. Venelastele see äraandmine muidugi ei meeldinud, mis sest, et kõik oli kokku üks armas kodumaa ja vennasrahvad.

Uute aegade alguses tegi Krimm jõulisi katseid Ukrainast lahti rebida, kuulutades välja suveräänsuse, iseseisvuse ja muud üllad asjad. Oli neil isegi oma president juba – Meshkov. Ukrainale vastupunnimine jätkus vahelduva eduga aastaid. Tahtnuks uskuda, et Krimmi staatus oleks otsustatud läbirääkimiste teel laua taga, aga kus sellega! Mõningast maailmavalitsemist taotlev president Putin otsustas mängu enda kasuks pöörata sõjaväe sisse toomisega. Põhjuseks ilmselt venemeelse valitsuse kukutamine ning jõulised meeleavaldused tagurliku seltskonna vastu Kiievi tänavatel.

Selge, et Venemaa peab Krimmi, aga miks mitte ka kogu Ukrainat oma reviiriks. Mille ta on siin-seal jalga tõstes ka ära märkinud. Olekski imelik, kui ta seda ei teeks. Krimmiga koos kaotaks ta oma kaduva impeeriumiau järjekordsed riismed. Imelik, et Lääs pole seda suutnud ette näha. Ning Putin ponnistab kõigest väest impeeriumi kaitseks. Olgugi, et nende ponnistuste perspektiivid ei näi justkui roosade ja roosilistena. Seda just majanduse koha pealt. Aga ilmselt pole majandus enamiku vene valitsejate kombel Putini tugevaim külg. Mäletate: kukub välja nagu alati!

21.sajandil on impeerium ja selle taotlemine puhas anakronism. Sellega võib hõlpsalt näppu või pigem veel hullemasse kohta lõigata. Impeeriumi kaitsmise või selle taastamise varjus võib toimuda hoopis selle ägedam lagunemine. Lagunemisprotsess on aeglasevõitu, kuid pidev ja peatamatu.

Mis peaksime meie sest kõigest arvama? Igatahes mitte hüsteeriat levitama, nagu mõnigi eesti „vaatleja“ õigeks peab. Et kõik võib meilgi kulgeda nõnda nagu 1940. aastal. Olen kuulnud ka väidetavat, et ajalugu kordub ning sedagi, et see ei kordu kunagi. Kordub ehk see, et NATO ja muu lääneilm Balti riikide pärast Venemaaga sõtta ei lähe, maailmasõda, jumal muide tänatud, ei alusta. NATO riik ja liidukaaslane Prantsusmaa on koguni valmis müüma Venemaale laevu, mis on ülimalt kohased Eesti suguse väikeriigi hävitamiseks. Samal ajal ei näita meie sõbrad (kui suured?) avalikult ka üles traditsioonilist kalduvust meid peenrahana millegi kaalukama vastu välja vahetada.

Kipub olema väheke sedamoodi nagu inetuvõitu naljas: “Eks me näe, ütles pime…“