Foto: Andres Putting

Mis siis sest, ikka juhtub arvab nüüd lugeja.  Asja juures on siiski nüanss, kui suur või tilluke, ei tea. Õnneks jäi maja veel taastavalt püsti, mis põhjustas ka selle kirjatüki. 

Nimelt polnud ega pole see maja lihtsalt suurt ei midagi. Kolmekümnendate teisel poolel ehk issanda aastal 1936 ostis selle endale ja oma kahele lapsele proua Anna Seljamaa. Kui see vähe ütleb, ütleb ehk rohkem see, et äsja oli surnud tema abikaasa Julius Seljamaa, Eesti tollane välisminister ja varasemast ajast kuulsa Tartu rahudelegatsiooni liige. Annal tuli Toompealt välisministri korterist välja kolida ja sestap ta selle majani jõudiski. Nõnda, et majal on omamoodi ajalooline väärtus.

Ent vähe sellest. Perepoeg Jüri õppis unustamatus Westholmi gümnaasiumis, kus tema klassikaaslaseks oli mees nimega Jaan Kross. Kuulus eesti kirjanik ja Nobeli preemia nominent mitmel-setmel korral. Oma õpinguaegadest kirjutas Kross romaani „Wikmani poisid“, kus kesksete tegelaste Pukspuude prototüübiks on just need Seljamaad. Õe Virve eeskujuks on Jüri õde Eevi. Ning proua Pukspuu omaks mõistagi Anna Seljamaa. Mitmed romaani stseenid leiavad just selles hiljuti põlema pistetud majas. Nii et maja väärtus ja tähtsus seda lisades aina kasvab.

Kahjuks, paratamatuse sunnil, müüsid Jüri järeltulijad 90ndate lõpus maja vist armeenia rahvusest kodanikule. Üsna korras maja hakkas mahajäetuna kähku lagunema ning tema aed kasvas inetult võssa. Aknad löödi sisse ja asendati vineeritükkidega. Ning ajaloolisest majast sai ümbruskonna ainus tondiloss. Omanik on kas kusagile kadunud (kas enam üldse elavate kirjas) või ootab kullisside taga toimetades maja hävimist. Viimane sündmus näitab kellegi kannatuse katkemist – miljööväärtuslikus piirkonnas asuvat hoonet lammutada ei saa, kordategemiseks puuduvad vahendid.

Linn ja muud asjamehed nähtavasti tolle maja väärtustest midagi ei tea või neist ei hooli ning kindlasti on olemas ka seadus, mis sellist ükskõiksust ja hooletust soosib. Praeguse seisuga on maja vääramatult hukule määratud. Küllap teeb praegune võimalik süütaja oma tööd järgmisel korral hoopis hoolikamalt. Ei tahaks seda näha ja kuulda, aga midagi muud vist üle ei jää.