Mispärast venelane siis seda suppi nii üle äärte keedab? Eks ikka sellepärast, et varjata, kuidas tal endal king järjekordselt ja halastamatult pigistab. Alles imestas maailm Venemaa erakordse võime üle korraldada seninägematult kallis olümpia selleks täiesti sobimatus Sotšis. See pani nii mõndagi imestama Venemaa muinasjutuliste rikkuste üle, keegi pole hakanud arvutama, millise majandusliku põntsu see Potjomkini-külade asutaja sellega endale pani. Küllap nad seal ju ikka kuidagi hakkama saavad, eh, müstiline maa!

Et juba seal kandis oldi, maskeeriti tegelikku katastroofilist olukorda Krimmi enda käpa alla võtmisega. Elu allakäigust võib-olla üha nördima hakanud rahvas tundis oma kodumaas rõõmuga ära endise emakese Venemaa, vallutaja ja röövija, kelle etteotsa taas oli saanud tõeline isake. Isake, kes taipas, mida venelasel eluks ja toonuse tõstmiseks vaja on. Vallutusi, Rossija kriiskamisi, oma lippude jultunud lehvitamist võõraste maade kohal. 

Ühtlasi ilmus jänes püksi kogu Euroopal, eriti aga meiesugustel. Oleme jälle justkui läinud sajandi neljakümnendates, soovimas ja ootamas valget laeva, sedapuhku küll ise selle meeskonnaliikmena.
Mitte küll kaptenina, ent noorema madrusena ometi. 

Ega nad ometi nüüd... 

Ei nad, kus sellega. Et Vene impeerium taignana taas enneolematutesse mõõtmetesse kerkiks, on aga ka raske uskuda. Äkki on tegemist hoopiski tolle maalaraka 80ndatel aastatel alanud lagunemise uue etapiga. Mis võib kujuneda sedavõrd ulatuslikuks, et selle maskeerimiseks peaks võib-olla vallutama Kuu.