Haridusministeerium tahab 2020. aastaks jõuda niikaugele, et riigi raha eest soetatakse peamiselt e-lahendustega õppevara. Siis ei pea õpetajad enam teemasid lahti jutustama, vaid kodutööks võidakse määrata näiteks sobiva videoloo vaatamine.

Kõige esimene ei õnnestu siiski olla – mainekas Massachu­settsi eraalgkool Cushing Academy teatas juba 2009. aastal, et eemaldab oma raamatukogust kõik raamatud ning asendab need arvutite, lameekraaniga telerite, Kindle’ite ja teiste lugeritega. Direktor James Tracy väidab, et “raamatuteta raamatukogu on XXI sajandi kooli mudel”.

Rein Veidemanni hinnangul on kultuuri identsuse küsimus seotud sellega, kas ja kui palju on kultuuris ühist ja siduvat. Sest kõnetada, s.t kõne/dialoogi osaliseks muuta saab kultuurisubjekte ikkagi vaid mingi ühise ja siduva aluse kaudu.

Postmodernism suunas oma teraviku just selle ühise ja siduva vastu. Postmodernismi kui tegelikkusetõlgenduse ja kultuuriepohhi nurgakiviks on suurte narratiivide ja kaanonite lammutamine või hajutamine, eristava alge ja erinevuste, siirete, intertekstuaalsuse, suhtelisuse ning fragmentaarsuse ja hübriidsuse rõhutamine.

Elame rajude reformide ajal. Küpsuskirjandit ei ole, ei ole ka nn kohustuslikku kirjandust, mille pidi läbi lugema – Eduard Bornhöhe “Tasuja”, Eduard Vilde “Külmale maale” jne. Kõigile eakatele meestele muidugi ei meeldi lastele vabade käte andmine.