Ivar Raig: Tasuvaim investeering on inimeste heaolu
Juuli lõpus esitlesid statistikaameti peadirektor Andres Oopkaup ja peaanalüütik Siim Kru-sell uut statistika aastaraamatut, mis koondab näitajad Eesti peamiste eluvaldkondade kohta 2012. aastal ja ka võrdlevalt varasemate aastatega.
Statistiliste andmete töötlemine ja avalikkusele esitamine võib muu hulgas aidata nii olukorda säilitada kui ka muutusi esile kutsuda, sest usaldusväärsest statistikast lähtuvad enamasti iga tasandi poliitika kujundajad.
Märgid ebavõrdsuse suurenemisest
Esitatud arve saab kommenteerida mitmeti - tasakaalustatult, positiivselt ja negatiivselt. Mõistagi tõid statistikaameti juhid esile eeskätt 2012. aastal toimunud positiivseid muutusi, mainides siiski ära ka mitu tagasiminekut ja probleemi. Siim Kruselli sõnul pidavat kokkuvõttes Eesti elu minema mõõdukalt paremuse poole. Paraku aga paljud inimesed seda oma igapäevaelu kogemuste põhjal ei taju.
Tundub, et statistikute juhid panustasid oma esinemistes rohkem mõne positiivse muutuse väljatoomisele, kuigi mitme aastaraamatu osa autorid on esitanud Eesti elu iseloomustamiseks ka selliseid arve, mille pärast on häbi ning mis viitavad oluliste muutuste vajadusele.
Majanduskriisis Euroopa ühe suurima majanduslanguse (SKT langes Eestis 2009. a üle 14%) järel jõudis Eesti majandus 2012. a lõpuks kasvada kõigi aegade kõrgeimale nominaalsele SKT tasemele. Samas on Eestis jätkuvalt suur nende inimeste arv, kes vajavad toimetulekuks riigi ja omavalitsuste abi. Perede arv, kes väitsid, et nad tulevad majanduslikult oma eluga toime, langes 2012. aastaks alla poole leibkondade koguarvust, viis aastat varem oli see 60 protsenti.
Kuigi töötuse määr on kriisi tippajaga (20%) võrreldes poole võrra vähenenud, on see jäänud jätkuvalt kõrgeks kuni 24aastaste noorte hulgas (20,9%). Kolm viiendikku 15 000 noorest tööotsijast on noormehed, kelle keskmine haridustase on suhteliselt madal, kuid ootused palgale kõrged. Paljud teisedki märgid viitavad ebavõrdsuse ja sotsiaalsete pingete suurenemisele Eesti ühiskonnas.
SKT statistiline nominaalkasv pole taganud elatustaseme reaalkasvu valdava osa Eesti leibkondade jaoks. Kasvust on võitnud peamiselt vaid kõige suurema sissetulekuga majanduseliit ja väliskapitalile kuuluvad ettevõtted, mis viivad Eestis loodud kasumit üha suuremas mahus maksuvabalt välja. Elanikkonna vaeseima ja rikkaima viiendiku sissetulekute erinevus on kasvanud ja saanud 5,4kordseks.
Aastaraamatu kohaselt elas 2011. a suhtelises vaesuses (keskmise sissetulekuga alla 299 eurot kuus) 17,5% Eesti rahvastikust ehk üle 225 000 inimese, kusjuures suhtelise vaesuse määr maakonniti erineb ligemale kolm korda. Suhtelises vaesuses elavate inimeste arv pole vähenenud, sest sissetulekute ebavõrdsuse tase pole viimastel aastatel muutunud.
Eesti rahvaarv kahanes 2012. aastal 8000 inimese võrra ning oli arvestuslikult 1 286 479. Loomulik iive oli negatiivne - surmasid registreeriti ligemale 1400 võrra rohkem kui sünde (14 056). See oli omakorda tingitud sündide järsust langusest eelmisel aastal, mis jäi 2000 lapse võrra madalamaks 2010. aasta tulemusest. Abielus sündinud laste osatähtsus sündinute hulgas oli 41,6%, sealhulgas eestlastel vaid 33,6%.
Oluliste väärtuste taandumine
Väljarände tõttu vähenes rahvaarv aastaga 6600 inimese võrra. Paljude ekspertide hinnangul on läinud Eestist viimase kümne aasta jooksul välismaale elama ja tööle juba rohkem inimesi kui Eesti kaotas II maailmasõjas.
Lahkunud on eelkõige noorem kvalifitseeritud tööjõud ning suureneb oht, et paljud lahkuvad Eestist pöördumatult. Eriti kurjakuulutav on fakt, et 2012. aastal jätkus summaarse sündimuskordaja langus (keskmine sünnitatud laste arv naise kohta jõudis 1,59ni, rahvaarvu säilitamiseks peaks see olema aga 2,10) ning varasemate aastatega võrreldes vähenes ka väljamakstud peretoetuste kogumaht, sest sündide arvu kahanemine tõi kaasa ka vanemahüvitiste saajate vähenemise.
Seega tõi majanduskriis ja selle ületamine Eestis kaasa uuesti süvenenud demograafilise kriisi, perekonna ja sotsiaalse kapitali kriisi ning ilmselt isegi ideoloogilise kriisi - riigi ja rahva erosiooni. Paljude jaoks pole elu Eestis enam kooskõlas EV põhiseaduse aluspõhimõtete ja paljude selle sätetega.
Liberaalse turumajanduse ideoloogia ja majanduspoliitika vigade tõttu majanduskriisi ajal on Eestis kujundatud äriühiskond, kus on väga suured lõhed rikaste ja vaeste vahel ning vähenenud on sotsiaalne õiglus ja sidusus.
Individualism ja ühiskondlike väärtuste taandumine mitte ainult ei pingesta ühiskonna toimimist, vaid suurendab ka julgeolekuriske. Kui igaüks peab vaid ise vastutama oma heaolu eest, siis ka kodanikud võivad riigist võõranduda, rääkimata mittekodanikest.
Mõned juhtpoliitikud on viimastel aastatel hakanud lubama Eestis Põhjamaade tüüpi riigi kujundamist. Paraku on Põhjamaade tasakaalustatud ja võrdsust soosiv ning suure sotsiaalse kapitaliga ühiskonnamudel kardinaalselt erinev Eesti liberaal-elitaarsest majanduskorrast ja õhukese riigi ideoloogiast.
Põhjamaade sarnaseks võib saada rahvuslik-korporatiivse ja sotsiaaldemokraatliku majandusmudeli pikaajalise rakendamise teel. Praegune võimukoalitsioon on kategooriliselt eitanud Skandinaavia maades levinud partnerlusühiskonna, nn konsensuskapitalismi põhimõtteid ning hiilinud mööda solidaarsusest ja sotsiaalsest vastutusest vaesemate ühiskonnaliikmete ja kohalike omavalitsuste ees.
Tulevikku suunatud investeeringud lähevad aga üha enam nendesse riikidesse, kus on palju sotsiaalset kapitali. Sotsiaalse kapitali kasvatamine pole aga mõeldav ilma riigi investeeringuteta ja ulatusliku sekkumiseta, sest ainult riik saab tagada inimeste õiguse kvaliteetsele haridusele, arstiabile, sotsiaalabile jms. Ainult riik suudab rahastada rahvuskultuuri ja -teadust, tagada suurte infrastruktuuride toimimise ja rahva turvalisuse.
Kokkuhoid vs. investeeringud
Kui aga riik oma majanduslikku ja sotsiaalset kapitali ei arenda ning seab rahvusvaheliste organisatsioonide ning (välisriikide) äri- ja ettevõtjate huvid kõrgemale reakodanike huvidest ja vajadustest, siis pole ju kodanikel riiki enam vaja ning sealt hakatakse lahkuma. Eesti riik on loodud aga eeskätt kodanike, mitte rahvusvaheliste organisatsioonide ja erafirmade poolt.
Ettevõte, eriti veel välismaalastele kuuluv, ei hakka kaitsma riigi suveräänsust. Kui Eestis ei jätku enam piisava kvalifikatsiooniga tööjõudu, siis kolib ettevõte oma tegevuse lihtsalt mujale, mida kogeme järjest sagedamini.
Ettevõtja Ülo Pärnitsal on õigus, kui ta väidab, et Eesti valitsuse esmane eesmärk peaks olema rahva tegeliku heaolu tõstmine palkade ja toetuste kaudu, et suurendada Eesti majanduse konkurentsivõimet, kuid seda mitte kokkuhoiu, vaid efektiivsete investeeringute kaudu.
Kõige tasuvamad investeeringud peaksid olema haridus, tervis ja inimeste heaolu, sest need on meie kõige suurem kasvupotentsiaal.
Asfalti ja betooni võiks aga hoopis vähem investeerida, kuigi seda soosib Euroopa Liit ja selle kaudu saab suhteliselt lihtsalt suurendada SKT kasvu(mulli).
Kokkuvõttes näitas uus statistika aastaraamat, et Eesti vajab uut ühiskonnast mõtlemise laadi ja suurema perspektiivitundega majanduspoliitikat, mis tagaks Eesti riigi, rahva, keele ja kultuuri säilimise ning jätkusuutliku arengu.
Statistika saaks sellele paremini hoogu anda, kaasates rohkem teadlasi ja avalikkust oma unikaalsetes andmebaasides sisalduvate faktide avalikustamisse ja tõlgendamisse.
