Foto: Margus Ansu, POSTIMEES/SCANPIX ---

Vahel küsitakse, kas jumal on olemas. Tavaliselt mõeldakse sellega jumalat nii, nagu seda küsitakse religioonides. Sealjuures unustatakse, et inimkond on loonud palju religioone ning tegelikult kujundasid kõik rahvad oma uskumused.

Kelle jumal siis see õige on? Paljudes religioonides on jumala tähenduses loodus ise, samuti on jumal meis enestes südametunnistuse näol.

Kui kõnnime puutumatus looduses, põlismetsas, lagedas soos või omaaegses hiiekohas, siis valdab meid püha tunne. Pole tingimata vaja kirikusse minna, et tunda seost kõiksusega. Mis muidugi ei tähenda, et peaksime loobuma kirikuskäikudest, kui süda sinna kutsub.

Uku Masingu sõnum

Mulle meenub üks ligi 40 aastat tagasi Tõraveres toimunud seminar, kus Uku Masing kõneles meile religiooni osast inimkonna ajaloos.

Religioon kogub endasse kombestiku, kultuuriloo, maailma tekke loo, aga eeskätt käitumisnormide kogu, mis on vajalik ühiskonna toimimiseks. Kõigil rahvastel on kujunenud välja oma uskumused, kombed ja käitumisnormid, loomemüüdid.

Juba ammustel aegadel muutusid suurte rahvaste religioonid ka poliitiliseks relvaks, mis õigustasid teiste rahvaste alistamist kui võitlust “paganate” ja “uskmatutega”. Toimub ka vastupidine protsess: kõik suured poliitilised liikumised omandavad religiooni tunnused.

Oma jutus tõi Uku Masing näiteid Saksamaa arengust Hitleri ajal, aga kuulajad muidugi taipasid, et jutt polnud ainult Saksamaast. Oli ka tuttavaid näiteid meie kandist.

Need religiooniga seotud negatiivsed ilmingud ei tähenda seda, et tänapäeval pole usul meie kultuuripildis kohta. Enam ei ürita religioon maailma seletada, seda osa täidab teadus. Samas pole kadunud vajadus eetiliste normide ja käitumistavade järele, ilma milleta ei suuda pikemat aega stabiilselt eksisteerida ükski ühiskond.

Tõsi, käitumistavasid püütakse asendada seaduste koguga. Põhimõtteks on see, et kõik, mis pole seadustega keelatud, on lubatud. Mis sellest välja tuleb, näeme pidevalt enda ümber.

Muidugi pole käitumisnormide ja tavade kandjaks ainult religioon. Tavasid antakse edasi põlvest põlve ja kogukonnas ühelt liikmelt teisele. Selles mõttes toimisid varasemad ühiskonnad üsna hästi.

Rõõm järeltulijatest

Elati suurperedena, kus vanavanemad andsid lastelastele edasi oma elukogemusi ja tarkust. Ka kogukonna liikmed kontrollisid vastastikku oma käitumist – kes tavadele ei allunud, sai hukkamõistu osaliseks või heideti hullematel juhtudel kogukonnast välja. See toimis palju tõhusamalt kui tänapäeva seadused.

Nüüd on suurpered muutunud haruldaseks. Noored tahavad aegsasti alustada iseseisvat elu, vanavanemate saatuseks kujuneb nii mõnigi kord üksindus või elu vanadekodus. Nii katkeb võimalus elutarkust edasi anda.

Elu on koondunud suurlinnadesse, kus ei tunta isegi oma majanaabreid. Mis elutarkuse, tavade ja käitumisnormide edasi andmisest saab niimoodi juttu olla! Kui kaua selline “tsiviliseeritud” ühiskonna areng saab kesta, pole teada.

Aga juba on hakatud märkama sellise linliku arengu puudusi. Kel vähegi võimalik, üritab kodu rajada aedlinna või luua endale maakodu. Need pole enam endised põllumajanduslikud tootmisettevõtted, vaid kodud selle sõna õiges tähenduses, mis aitavad luua loodusele lähedasema eluviisi.

Muidugi eeldab selline areng kodus töötamise võimalust, mis tänapäevaste sidevahenditega on paljudel aladel võimalik. Samuti tähendab see vajadust säilitada maakoole ning luua väikelinnades ja asulates töökohti.

Maaelu arendamisel on veel üks tähtis eesmärk – sellistes kodudes on tavaks tunda rõõmu lastest ja lastelastest. Linnaelu ahvatlused viivad hoopis teiste väärtushinnangute kujunemisele, kus lastel sageli enam kohta pole.

Seljakoti ja telgiga

Mis aitaks kaasa looduslähedase eluviisi kujunemisele? Maaelu teadlik arendamine on muidugi hädavajalik ja siin on vaja sihikindlat riiklikku poliitikat. Kuid on veel teisigi võimalusi.

Üks selliseid oleks kultuuriloo õpetamine koolides. Pean silmas mitte praegu vaidluse all olevat religiooniõpetust, vaid teadmisi, millest näiteks omal ajal kõneles Juri Lotman.

Kultuuriloo üheks osaks võiks olla ka religioonide selgitamine inimkonna ajaloos, umbes selles vaimus, nagu meile kunagi rääkis Uku Masing. Lisaks võiks kultuuriloo õpetuse eesmärgiks olla tavade ja käitumisnormide kujunemisele kaasa aitamine.

Selle juurde võiksid kuuluda matkad looduses. Mitte ainult autoga, nagu praegu tavaks, vaid jalgsi, seljakott seljas ja telgid ööbimiseks kaasas. Mäletan praegugi selliseid matku oma kooliõpetajast isa juhatusel, kes õpetas nii oma õpilasi kodumaad armastama.

Kuid maaelul on ka oma probleemid. Minu maakodu lähedal püüdsid mitmed esivanemate talu tagasi saanud pered hooneid korda teha, aiamaad rajada ja muidki töid teha. Kuid tarvitses kas või paariks päevaks kodust lahkuda, kui tagasi tulles selgus, et kutsumata külalised olid läbi astunud.

Esmalt kadusid tööriistad, seejärel majakraam, lõpuks aknad-uksed ning muu ehituseks kõlbav. Enamik loobuski talu taastamisest. Kodu on võimalik säilitada vaid pidevalt seal elades. Kas siis ise või endale koduhoidja hankides.

Siiski ei ole maal elamine hoopis võimatu. On tekkinud uus põllumeeste põlvkond, kes harib põldu, kasvatab liha või piimakarja, aedvilja, või on loonud hoopis turismitalud. Kõik see hakkab elu maale tagasi tooma.

Käes on jõuluaeg. On mõnus teha korralik saunaskäik ja unustada igapäevased askeldused. Ning kui taevas just lauspilves pole, siis heita pilk ka tähtede poole. Küll lahenevad ka meie probleemid, varem või hiljem.