Jaan Tooming: Vallutusretk (realistlik ulmelugu )

2014.a. hakkasid Pandivere kõrgustiku külade elanikud ära kolima. V*** OÜ oli neile teinud hea pakkumise: külaelu virelemise asemel pakuti inimestele kõigi mugavustega kortereid pealinna lähedal, kusjuures OÜ võttis kohustuse MAKSTA KOLM AASTAT KORTERIÜÜRI.

Ainult viis talu jäid jonnakalt paigale. Varsti süttisid talud põlema, kuid süütajaid ei leitud. Vallavanemad kirjutasid alla maamüügi lepingutele, said meeletu altkäemaksu ning põgenesid välismaale. Räägiti,et nad ostsid villad Itaaliasse ja Šveitsi ning üks neist putkas Inglismaale.

Kui maa oli V*** Oü käes, müüdi see kolmele vene oligarhile, kes olid asutanud korporatsiooni „Pobeda“. Tööjõud voolas kokku Ida-Virumaalt ja Venest, sest pakuti enneolematuid palkasid ning sisse toodi masinad Venemaalt ning Euroopast. Algas fosforiidi kaevandamine…

Nüüd alles ärkas Eesti valitsus. Ilmusid prohvetid, kes ennustasid Eestimaa hukku. Keegi tuli välja ideega korporatsioon ruttu natsionaliseerida, kuid siin segas vahele USA, sest see oli demokraatia reeglite rikkumine. 2014. aastaks oli põhjavesi lõplikult mürgitatud. Venemaa kutsus venelased Venemaale tagasi. Venelased põgenesidki Eestist. Jäid ainult Pandivere fosforiidikaevurid, kes tulid tööle helikopteritega ja äsjaloodud raudteel. Eestlased põgenesid Setumaale ja Võrumaale. Maa jäi tühjaks. Ainult kerjuste salgad hulkusid mööda tühje linnu ja külasid. Allesjäänud pärismaalased Võru- ja Setumaal elasid poolnäljas. 21.sajandi lõpuks oli Eesti maailma kaardilt kadunud. Jõukamad olid põgenenud mööda maailma laiali, kohalejäänud surid välja.

Kuid lohutada võis end sellega, et ega kogu inimkonna käsi paremini käinud. Nafta ja gaas olid lõppenud, sõjad peetud, maakera mürgitatud, järele oli jäänud vähem kui miljard inimraibet, kes küttide ja korilastena ühest paigast teise kolasid ning kui võimalik, lõid võõrad maha ning pistsid nahka.

22. sajandil sai Maa viimaks rahu. Inimesi enam ei olnud. Olid varemed, mürgitatud vesi ning kõrvetav päike. Osooniauk oli laienenud üle kogu maailma.

Möödus 100.000 aastat ning selle aja jooksul kadus viimanegi jälg tsivilisatsioonist, mis kunagi maa peal oli.

Kuid miljardi aasta pärast juhtus ime – jälle tärkas ookeanis elu. Kõik algas otsast peale. Aga teadliku eluni siiski ei jõutud – enne plahvatas päike ning kuumus hävitas kogu bioloogilise elu. Lõpuks oli päike oma kuumuse kaotanud ning Maa kihutas külma kerana tühjuses…“Mälestuste mälestus“…Aga kes oli see, kes veel siis mäletas? Kas Jumal? Ei usu, sest Jumalal oli muudki teha, kui oma totraks läinud loodute lollusi valvata…