Jaht õnnelikule lapsepõlvele
Olin sügavalt jahmunud, kui president Kersti Kaljulaidi lausele “raske mõista, kui inimesed ütlevad, et neil oli Nõukogude Eestis erakordselt helge lapsepõlv” vastusena hakkas nagu varrukast sadama sadu avaldusi, et kuidas nõukogude ajal oligi õnnelik lapsepõlv. Tõesti?
Isegi minu lapsepõlves 1970ndatel ja 1980ndatel ei öeldud sõnapaari “õnnelik lapsepõlv” ilma irooniata. Ma arvan, et ka õpetajad mitte. Kas nüüd on see mõiste täiesti ootamatult minetanud igasuguse kõrvalvarjundi ja muutunud “helgeks kauniks mälestuseks”, mida üks lapsepõlv paratamatult on, aga kas ikka üheselt mõistetavalt?
Iga lapsepõlv on kaunis, aga kas see on nõukogude korra viljastavates tingimustes kasvanud inimestele tõesti viimane ühine jagatud väärtus, mille kaitseks barrikaadidele tõusta? Ehkki keegi seda õnne lapsepõlvelt ilmselgelt ei püüagi varastada.
Kui iroonia kõrvale jätta, võib ju öelda, et lapse jaoks pole õnnelik lapsepõlv sõltuv valitsevast režiimist, sest teda kaitsevad täiskasvanud jätavad lapsed sellest eemale. Äkki oleks aeg nüüd vahelduseks sellele ajale ka täiskasvanulik pilk heita?
Tahaks hõõruda silmi ja üles ärgata ning uskuda, et trummid ja fanfaarid ei hüüa ning inimeste mõistus pole väljasurnud ideoloogiliste doktriinide üleannustamise tõttu tuhmistunud nagu Korea Rahvademokraatlikus Vabariigis.
