Janika Kronberg Alar Madisson

Panin vist ligi paari aasta jooksul käsikirja oodanud kirjastaja kannatuse tähtaegadest ja lubadustest hoolimata korralikult proovile. Kirjutada või teha mida iganes, isiklikku ja kahjutut ning omaenese sisemise sunni ajel, tunda selle protsessi mõnu ja ajuti ka suisa masohhistlikku valu ja vaeva – see on ju igaühe enda asi. Ja alati pole mõtet sellega teisi inimesi koormata.

Nii et asja teine pool ongi võtta mõnikord hoog maha ja küsida endalt: kellele seda raamatut, seda vaimusünnitist, peale sinu veel vaja on? Milleks on tarvis veel üht raamatut, olgugi see autori jaoks alati ainulaadne ja erakordne? Mis õigustab selle tootmiseks kulutatud paberipuitu ja tööjõudu, kui raamatu üks tõenäolisi väljavaateid on ummistada poodide lette ja raamatukogude riiuleid, oodata ostjat ja otsida lugejat? Ning vahest jäädagi ootama.

Avalehele
0 Kommentaari
Loe veel: