Küsimus pole paljalt sõnas “okei”, mida meie rannarahvas juba sada aastat tagasi julgesti tarvitas, kui paadil puri üles sai tõmmatud. Küsimus on – kas peaks sekkuma?

Istub ju hapras eesti keeleruumis karjade kaupa neid kirju päritoluga, multikultuursest maailmast, internetiookeanist saabunud sõnakriibakaid. Kõik nad tahavad millegipärast meie laste lausetes kaasa tantsida. Mida vanemana peale hakata, õpetajana? Kas poesabas, kui seal okeid jmt lendavad, oleks kombekas nooremaid rahvuskaaslasi harida?

Avalehele
1 Kommentaari
Loe veel: