Aga hüva toidu väärtustamisega oleme kuidagi tagasihoidlikud olnud. Eriti võrreldes näiteks verivorsti, kama, hapukapsaga, rääkimata siis koduõllest ja rukkileivast.

Sülti võiks võrrelda lausa salaarmastusega – peame küll väga lugu, kuid häälekalt välja ei näita. Või kipume seda tunnet isegi häbenema. Ehkki selleks ei ole vähimatki põhjust.

Tegelikult on sült sajandi-poolteise jooksul saanud lausa eestlase identiteedi lahutamatuks osaks. Saanud omaks, mis siis et jõudis meieni Saksa kultuuriruumist. Folklorist Marju Kõivupuu ütleb tänases lehes sedagi, et sült on meie talukultuuri ja taluköögi sümbol. Sülti eitades kaotame ka iseennast. Eestlast endas.


Avalehele
0 Kommentaari
Loe veel: