Juhtkiri: Kättemaksukontor
Ma ei ole kaugeltki Keskerakonna fänn ega kiida nende tegevust paljudel juhtudel heaks. Aga ajakirjandusõpingutest mäletan selgesti kaht olulist reeglit.
Esimene puudutab allika kvaliteeti ja kriitikat. Nimelt, ükskõik kui ahvatlev ja veenev jutt ka ei tundu, kuulub hea ajakirjaniku arsenali alati umbusk, eriti siis, kui räägivad inimesed, kes “süsteemilt” kõrvetada saanud ja üle parda heidetud.
Teine puudutab propagandakommunikatsiooni varamut. Ehk kui ohvrit liigselt peksta asjade eest, mida tõendada ei suudeta, muutub ohver märtriks, oma valijaskonnas immuunseks kogu kriitika suhtes ning lõikab olukorrast pigem kasu.
Olgu selle tõenduseks kas või Ain Seppiku edu 2003. aasta Riigikogu valimistel pärast seda, kui Isamaaliidu eestvõttel “paljastati” tema tegevus ENSV kohtunikuna. Ja võib-olla just seepärast ei ole Savisaar avalikkuse ette tarinud kõiki Eerik-Niiles Krossi varasemaid hämaraid sigadusi.
Kahju küll, aga Tarmo Lausingu, Mart Viisitamme ja Vilja Savisaar-Toomasti faktivaba jutt ei veena. Eriti selle taustal, mida nad varem meedias on rääkinud. Kokkuvõttes jääb märk, mida kogu selle kampaaniaga sihitakse, suure tõenäosusega tabamata. Nagu ei suutnud Meelis Pai oma hiljutise avaliku halaga meedias tekitada inimestes ei kaastunnet ega poolehoidu.
Olen püüdnud end pisteliselt kursis hoida ka väiksemate omavalitsuste valimiseelsete tegemistega. “Öelge selgelt välja, kellega te välistaksite koostöö, ja ma teen selle põhjal oma valiku,” lugesin hiljuti ühest arutelufoorumist valija seisukohta.
Igal inimesel on kahtlemata õigus olla oma valikutes kuri, aga ma pole kindel, et vastandamisega kaugele jõuab. On üsna naeruväärne ja pentsik, kui paari tuhande elanikuga omavalitsustes käib tõsine “poliitiline” võitlus, ning inimesed, kes kõik kõiki tunnevad, ei suuda inimlikul pinnal koostööd teha.
Selle taustal tundub eriti sümpaatne Toomas Kivimäe Pärnu valimisliidu esindaja “Foorumi” saates välja öeldud tõdemus: meil polegi opositsiooni, sest oleme kokku leppinud, et seisame ühiste asjade eest ühiselt. On, millest õppust võtta!
Pealinna juurde tagasi jõudes aga pakun ma, et kui Keskerakond absoluutset valimisvõitu ei võta, saab Andres Anveltist järgmisel neljal aastal Tallinna võimu juures kõige kõvem mees.
Just sotsid on need, kes seisavad oma veendumustelt üha selgemalt Keskerakonnale kõige lähemal, riigi tasandil on nad mõlemad opositsioonis, aga omavad väga kõrget šanssi poolteise aasta pärast võim võtta. Aga sotsideta ei saa pukki ka “valged” jõud.
Seda muidugi juhul, kui Reformierakond Anveltist ette ei jõua ja Savisaarega ise diili ei tee. Ega ei mäleta küll, et Valdo Randpere oleks praeguse linnavõimu vastu valimisseisukohtades tuliselt kriitiline olnud. Isegi oma plakatil lubab ta teha Tallinna veelgi uhkemaks.
Just-just, rõhk on sõnal “veelgi”!
