Ainult kes peaksid streikima hakkama, et nt omavalitsusreformile tuul purjedesse lüüa?

President Ilvese esimesel valimisel kaasnes sellega kodanikuühiskonna idee laiem teadvustamine. Aga alles praegu, üle aastate, pole kodanike poliitiline aktiivsus eestlaste jaoks vaid sõnakõlks.

Tõsi, vene veri keeb juba madalamal temperatuuril, seetõttu on Narvas vabade linnakodanike närvid sõlmes hoopis teisel moel kui õpetajate omad. Tänases Maalehes selgub piirilinna kurb tõde: meil pole vaja Eesti riiki ega Eesti riigil meid. Nii võib õpetajate muredest alguse saanud laine tõusta märksa kõrgemale ja pühkida palju suurema jõuga.

Selge on aga, et see, mis “igava põhjala” poole tüürinud Eesti ühiskonnas praegu välja lööb, on allergiline lööve. Reaktsioon, mis ilmneb pärast lõputuid tühje vabandusi ja õigustusi.

Seetõttu sisaldab käimasolev aktsioon ka suurt hulka segaseid ja omavahel vastuolulisigi nõudmisi. Nii ripuvadki linna reklaamipindadel kunstikooli logoga plakatid, mis kisendavad punaselt: “Streik!”

Kuigi paljud tulevad välja õpetajate toetuseks, on neil mõttes muud mured.

Samuti neil päevil ennustas Marek Strandberg, et Eesti rahvaarv võib olla vaid 1,1 miljonit. Nii väikses ühiskonnas on säärane vihkamine ja vihkamise tootmine lausa kuritegu. Ma ei mäleta, kes selle nii sõnastas, aga meil ei tohiks olla ühtegi vaest ega kasutut, sest meid on selleks liiga vähe!

Kuidas aga viia kõrgemate struktuurideni see lihtne sõnum: me peame laveerima väikese elanikkonna võimaluste ning humanistlike väärtuste vahel. Ilmselgelt on vajalik haridusreform, aga mitte eraldi ja lahus haldusreformist. Ilma põhjaliku analüütilise eeltööta reformid ja muudatused (isegi kui need on pimesammud õiges suunas) on ... solvang lihtsa ja hea eestlase mõistusele.

Nagu näiteks sel kolmapäeval Paides õpetajatega kohtunud haridusministri Jaak Aaviksoo väljaöeldu pedagoogide töö kohta: “Tühje arstikohti on palju rohkem kui täitmata õpetajate ametikohti, mis näitab, et nii väga vähe ihaldusväärne see töö ka pole.”

Aga lõpetuseks üks tarkusetera, mille ütles välja president Lennart Meri oma aastatuhandevahetuse uusaastakõnes: “Sotsiaalse ebavõrdsuse kahandamise kõige tõhusam viis on haridusse investeerimine.”