Külaühiskonnas tõi vananemine inimesele juurde nii tarkust kui elukogemust. Isegi kui noorest peast olid ullike, siis elust läbi võideldes jäi midagi külge ning sõnasse ja otsustesse tuli mõõdetud kaalukust.

Sedasama ootab iga kodanik ka oma riigilt ja selle juhtidelt.

Palju on räägitud, et seoses ülemaailmse majanduskriisiga oleme langenud aastasse 2006. Aga ma ei mäleta, et kuus aastat tagasi oleks kõike põhjendatud sellega, et raha ei ole.

Kui kütuse või elektri hind tõuseb ministril üle mõistuse, on põhjenduseks maailmaturu hinnamuutus ehk sisendite kallinemine. Kui aga õpetaja palka juurde küsib, et ütle ükski minister, et “sisendite hinnad on tõusnud”.

Aasta alguse populaarseim teema on elektriautode kõrval olnud rahvaloendus. Põhiliselt arutletakse selle üle, palju meid viimase kümne aastaga vähemaks on jäänud. Pakkumised jäävad enamasti vahemikku 100 000–300 000. Esimesi tulemusi saame tunda piibelehtede aegu.

Hoolimata sellest, milliseks see arv kujuneb, olen jõudnud enda sees arusaamisele, et ma ei mõista mitte kedagi hukka äraminemise pärast. Eriti kui minnakse paremat elujärge otsima.

Jah, see pole väga riiklik suhtumine, aga üks pööre, mille on avatud maailm ja Euroopa Liit meie inimestes tekitanud, on teadmine, et elatakse üks kord ja igaühel on õigus paremale elule. Ning kui kodumaa ei suuda seda pakkuda, tuleb minna ära.

Omamoodi kurioossel kombel on siingi poliitikute jutt “meie ühisest Euroopa kodumaast” kibedaks argi­tõeks saanud. Kui 60–70 aastat tagasi ei olnud peret, keda poleks puudutanud küüditamine, siis nüüd on rahvast seesama kogemus veidi tsiviliseeritumal moel taas puudutamas.

Aga et lõpetada positiivsemal noodil, tuleksin tagasi elektriautode teema juurde.

Ma ei mõista, miks on selle innovatsiooniprojekti katsejänesteks valitud sotsiaaltöötajad. Kahtlemata vajavad ka nemad liikumisvahendit, aga tõeliseks eeskujuks on rahvale ajast aega olnud ikka tema juhid.

Seetõttu teen vabariigi aastapäeva eel ettepaneku eraldada fondist igale Riigikogu ja valitsuse liikmele elektriauto! Esiteks on see keskkonnasäästlik ning ülieeskujulik Euroopa silmis. Teiseks ei pea maksma parkimistasu. Kolmandaks pääseb sellega tänu kiirlaadimispunktidele (samuti riikliku programmi raames) liikuma kõikjal Eestis. Neljandaks maksab ­kilomeeter vaid mõned sendid ja viiendaks on võimalus omal nahal maitsta enda tegevuse vilju.

Alustada võiks kas või kohe Tartusse pidusse sõites. Paraku, jah, särtsu jagub vaid ühe otsa jaoks, aga pidu kestab ju pikemalt, ja ehk leiab ülikoolilinnast ka mõne vaba pistikupesa.

Vaba riigi terviseks!