Kustkohast selline vastuolu siis äkki alguse sai? Ei millestki muust, kui et ennekõike kaugemates maakohtades lõppes noortel isu või vanadel sai aeg otsa.

Majad hakkasid tühjaks jääma, valdade eelarve kokku kuivama, meeleolu langema.

Et päästa veel, mis saab, hakkasid omavalitsused kutsuma endisi omasid ja päris võõraidki üles, et tulge meile elama, määratlege end valla maksumaksjatena, siis saate koti kartuleid, pehme tugitooli või tüki seepi.

Aga kohalik tahab ka seepi. Nime ajalehes näha ei taha, aga seepi tahab küll. Muid hüvesid ka. Sest tema on siin põline. Kannatanud ööbikulaulu käes, samal ajal kui linnas kostab kõrvu mahe diskomuusika. Pidanud elama oma eidega, samal ajal kui linnas…

Ühesõnaga, mitmel pool on põlised selja sirgu ajanud ja küsinud, et mis siin toimub. Tulevad võõrad, nende ees koogutatakse, otsitakse eluase, töökoht ... aga meie?

Esimene vastus põlistele on see, et nii on alati olnud ja nii tõenäoliselt suuresti ka jääb.

Mida ütleb piibliraamat? “Ma ütlen teile, nõnda on taevas ühest patusest, kes meelt parandab, rohkem rõõmu kui üheksakümne üheksast õigest, kes meeleparandust ei vaja!”

Mida näitab nende firmade kogemus, kellel lepinguga seotud kliendid?

Eks ikka seda, et uutele tulijatele on teenus mitu kuud maksuta, tasuta seade veel pealekauba. Vanad aga kiristavad hambaid ja tarvitavad vana seadmega kallimat teenust. Või lähevad kellegi teise juurde paremat pakkumist küsima.

Elu Eesti külas ei saa olla aga pakkumiskeskne. Samas on selge, et kui küla ja vald tahavad ellu jääda, peab seal keegi elama. Tegelik maksumaksja, soovitavalt koos lastega, teenigu ta oma raha siis kas kaugtööga või iga päev tõmbekeskusesse ja tagasi sõites.

Muidugi on võimalus, et maale koonduvad suuresti vaid need, kes vaid pensionirahast elavad ning töökohti ega lasteaedu-koole ei vajagi, aga kardetavasti pole niisugune omavalitsus kuigi jätkusuutlik.

Mida aga teha, et põlised end petetuna ei tunneks? Esiteks võiks nende vastu viisakas ja tähelepanelik olla. Neid hea teo, aga ka kannatlikkuse eest rahvamaja laval kättpidi tänada, valla lehes tunnustada. No võib-olla ka jaaniõhtul seepi kinkida. Oled esimese põlve kohalik – üks tükk. Teise põlve põline – kaks tükki.

Kindlasti peab võtma põlist kui partnerit, kellega valla asju arutada ja ajada ning kelle seisukohti võimalusel mõõdukalt eelistada.

Sest muidu ei lisandu külla uusi põliseid, vaid lihtsalt parema pakkumise ootajaid.