Juhtkiri: Pidurid ja vedurid
Eesti äri ja vaimu tugevaimad tegijad arutasid tunde, mis on meie kui riigi tee, idee ja võimalused. Mida teha nüüd, et edaspidi oleks meil kõigil parem.
Järellainetusena kärajatel kõlanud mõtetele ja ühiskondliku diskussiooni täienduseks võtavad tänases Maalehes sõna mitu autorit. Loodan, et lugeja leiab neist mõndagi kaasamõtlemist ja edaspidi kitsamas ringis arutelu väärilist.
Kahjuks lahkusin kärajatelt üsna vastandlike tunnetega. Ühest küljest toimus kirgas ühiskondlik debatt, samas tasandas seda n-ö võimupragmatism, mis eriti ilmekalt tuli välja rahandusministri ettekandest ja hilisemast diskussioonist.
Nende mõtete ajel kirjutasin Facebooki järgmise sissekande: “Presidendi tänase kärajate ettekandeid ja diskussioone kuulates sai mu viimastel aegadel süvenenud mõte veelgi selgemaks ja järeldus kindlaks: enne kui asume tegelema omavalitsus-, haldus- ja riigireformiga, tuleks esmalt tegelda poliitiliste erakondade (sisemise) reformiga.
Küsimus ei ole nende rahastamises ega vabakondlikkuses ning kellegi soovis võimu juurde pääseda. Lihtsalt üha selgem on see, et olukorras, kus suur osa ühiskonnast on valmis arutlema riigi oleviku, tuleviku ja arengu teemadel, on just erakonnad selle initsiatiivi kõige suuremaks piduriks. Kui see ei ole stagnatsioon, siis mis see on?”
Kunagine poliitik ja nüüdne ääremaa elanik Kaido Kama ilmestas olukorda aga kujundlikult keskkonnaorganisatsioonides toimuva näitel: koondamiste, koondumiste, kokkutõmbamiste ja kolmekordsete reorganiseerimiste tagajärjel pole ühegi uue struktuuri eelarve kunagi vähenenud.
Üsna sarnase mõtte ütleb tänases Maalehes välja ka filosoof Tõnu Viik. “Need reformid, mille lembusega Eesti ühiskond silma paistab, puudutavad eranditult inimesteülest tasandit ning nende eesmärk on enamasti seotud kvantitatiivsete muudatustega. /.../ Aga kas meil on läbi viidud mõni reform, mille otsene eesmärk oleks olnud inimeste parem enesetunne, sisemine harmoonia? Et kõik tunneksid ennast enesekindlamalt ja väärikamalt?”
Kõigi nende diskussioonide taustal meenus mulle üsna kohane paralleel. Nimelt tegutseb paljudes Eesti maapiirkondades poekett Meie. Kui taandada poliitik poepidajaks ja valija ostjaks, siis oleks ju äriline enesehukk, kui “meie” tähendaks vaid poepidajat, tema kaasosanikke ja äripartnereid ning ostja oleks selles koosluses tagaplaanile surutud või sootuks välja jäetud.
