Nimelt said kõik pileti ostnud teatrihuvilised personaalse kutse, liitumaks ainult etenduse ajaks ja puhuks loodud kinnisesse suhtlusgruppi Facebookis. Selle kaudu ja näiteks nutitelefoni abiga võis suhelda nii omavahel, teenindajatega kui ka kommenteerida sündmuste kulgu laval.

Tulemusena tekkis huvitav mitmekihilisus, kus samal ajal eksisteeris korraga mitu reaalsust, millesse olid oma vabatahtlikult võetud rolliga kaasatud ka saalisistujad.

Kaasamisest räägiti ka hiljutiste kohalike valimiste eel – söögi alla ja söögi peale. Enamik valimisprogramme jõudis pärast avatud juhtimise deklaratsiooni kaasava juhtimise, kaasava eelarvestamise ja kaasava otsustamiseni välja. Kaasamisest sai mantra ja võlusõna, mis lõpuks mõnegi poliitika- ja meediakogenuma inimese küllastusest võpatama pani.

Ma ei tea, mida kohalikud poliitikud selle kaasamise all mõtlesid või kuidas seda rakendada kavatsevad, aga inspireerituna uuest meediast ja pooldigitaalsest lavatükist pakun välja konkreetse lahenduse.

Paljude Eesti omavalitsuste juhtorganite põhiprobleem on uute ideede nappus ja inimeste vähesus, kes neid kohapeal ellu suudaks viia. Ärksamad on läinud, allesjäänud keedavad sama suppi juba ei tea mitmendat koosseisu järjest.

Samas võin siinkohal isiklikust kogemusest öelda, et paljud neist inimestest, kes igapäevatoimetustega sünnipaigast kaugel eemal, on valmis oma kodukohta alati nõu ja jõuga abistama. Murda tuleb vaid iganenud standardid volikogu töös ja kaasatuses kas või esindusdemokraatias laiemalt.

Kohaliku omavalitsuse korralduse seadus sätestab, et volikogu istungid on avalikud. Mis tähendab, et igal kodanikul on õigus koosolekust osa võtta ja loodetavasti enamiku volikogude kodukorra järgi ka oma sõna öelda.

Miks ei võiks seesugune arutelusaal eksisteerida ka tänapäevase kommunikatsioonimaailma standardite ja vahenditega. Just avaliku võimu esinduskogu võiks olla eestvedaja nii Facebooki teema- ja arutelugruppide tekkele kui ka nende toimimisele.

Uuenduslike teatritegijate eeskujul saaks iga valijast soovija end lülitada volikogu või komisjoni virtuaalsesse gruppi, kus esitada ideid ja pakkuda lahendusi. See oleks mitte ainult väljakutse, vaid ka tõeline võimalus omavalitsusele, kes tahab tõesti oma kodanikke kaasata ja on valmis nendega tänapäevasemal viisil suhtlema.

Kui Cabaret Rhizome’i lavastus ei võimaldanud muuta Facebooki kaudu etenduse kulgu, siis nii volikogus kui teistes kohalikes aktsioonides võiks see võimalus ometi olla. Ja vaat see oleks juba tõeline uue aja demokraatia, mida ka maailmas jutlustamas käia!