Jürgen Rooste: Hei, härra president
Hei, härra president, Sa meeldid mulle,
me saame hästi läbi,
noh, Sina loed raamatuid, mina loen raamatud,
samas ...
Mäletad, kunagi oodati Sind ja Obamat,
ma näen siiamaani noori plikasid,
kelle tissidel troonib Obama,
ja kuigi oleksin valmis
nii möödaminnes kobama,
tekitab see mus vastikust.
Hei, Ilves, Obama on ju politikaan,
ta on USA ansip, savisaar, ilma veendumusteta
valmiskõikelubama karjerist.
Mis ta põhilubadus oligi?
Quantanamo vangilaagri kinnipanemine
või Quantanamera uusversioon?
Kumbagi ta teind ei ole.
Kui sõitsime USAs lõunaosariikide teid
oli ühe mehe kaubikul
Lenin 1917 Hitler 1934 Obama 2012
Ma saan mõistusega aru, et
nii jube see pole, aga c'mon!
Ta vedas kõiki alt, parajalt.
Mäletad küll, tuline oli tollal, valus ja valelik oli õhk,
sõnad kui põhk
poliitik kui tõhk
Sa oled meie supervalik, kangelane!
Ja ma olen tänini Su poolt, aga ...
No kuule ... see haridusseadus, ma saan aru,
et pole põhiseaduse vastane, aga Sa saad vähemasti
midagi öelda! Mees ju!
THI - Sa oled mulle armas, aga võta palun nüüd
ette see eesti elu edetabel
me joome enim
meil on enim narkosurmasid
meil liigub HIV kiiremini kui Aafrika riigikestes
meie iive on madalaim ja me rändame enim minema
meil on kõige rohkem üksikvanemaid
üksikemad ja kärgpered on me teema
(ma tean: naine just ütles mulle)
me inimesed on jäetud üksi ja hätta
oma väetite lähedastega
me maakohtade koolid on kinni
lastel pole kindlat pinda jalge all
Aga SKT aina kasvab, eks.
THI, president, ma pole Marilyn Monroe,
mu kleit ei kerki kerges tuules, mu armastus
su poole ei tuhise luules.
Aga Sa oled väärt mees.
Ma palun: pane oma jalg maha nii et mürtsub.
sest poliitikas kedagi teist pole, kes seda teeks.
Sa oled me viimane mees mängus,
ja mul on Sind vaja.
Hei! Mr President! Läbi aja
ja Bob Dylani kaikuva kaja
ma kutsun sind välja,
me pole küll lausa näljas,
aga alandatud ja häbistatud küll.
