Jürgen Rooste: Kas lapsed lähevad hukka?
Või tõepoolest, Karlsson katuselt – see parajalt paks mees parimais aastais, kes luba küsimata teie lapse aknast sisse sajab ning ogaruseni lihapalle ja kukleid varastab. Kodanlikus-turvalises tarbimisühiskonnas ei mahu see viieööristega arveldamine kellelegi pähe.
Eluterve maailm
Aga kui vaadata uusi lastele mõeldud multikasarju – väikesed teleorjad oleme ju kõik –, siis pole kurta. Kidzone nt näitab animatsioone nagu “Hirmus Henry” ja “Angela Anaconda”.
Esimese peategelaseks on paha poisi musternäidis Henry, kes tihti vanemaid-õpetajaid-memmepojast venda või koolikaaslasi üle kavaldab. Asja nõks on just selles, et Henry pole ka mingi jõhker pätt, ta on üsna tavapärane leidlik poiss, ainult ülekäte. Ütleme nii, ta on isekas ja teab, kuidas saavutada, mida tahab, aga ... kõik ei tule ka sel võrukaelal alati välja.
Ka Angela Anaconda ei käitu sugugi nagu kõige paim tüdruk, tema sõpradegalerii on sama lustlikult groteskne ja kõver nagu kogu selle animatsiooni kunstiline keel... On õgimisprobleemiga tark paksuke, on n-ö paha, aga ilus tüdruk, on veidi segane kristlane, on “kena poiss”, kes pole eriti kena. Hull ja kergesti trikitatav vanem õpetajanna: ühesõnaga, eluterve maailm!
Muidugi, hoopis teine asi on, kui tänapäeva laps vaatab täiesti vabalt kättesaadavaid sarju nagu “Ameerika paps”, “Perepea” või “Cleveland Show” (kõik kolm samadelt tootjatelt). See sai alguse muidugi “South Parki” võidukäiguga peateemeedias... Ütleme nii, et rõvemultikate rõveduse aste on veidi muutunud.
Kunagi näidati sarju “Ren ja Stimpy” ning “Lehm ja tibu”, mille peamine koledus seisnes selles, et tegelased olid ilgeks animeeritud, tohutu – või pisikese – tagumikuga, sisaldasid säärast ... räpaselt lõhnavat ja kahtlast huumorit, aga eimiskit otse rõvedat.
Enne neid olid ju juba igaviku eetris “Simpsonid”, kes tänapäevalgi konkurentsi pakuvad, on oma huumori kahemõttelisemaks ja julmemaks keeranud nagu teised uued sarjad.
Samas, kui mõtlen meie moraalsele panetumisele: kas säärane ihulik huumor, teatav rõvedus polnud omane ka rahvalaulule ja -luulele. Kas meie siin oma väikeses maanurgas pole mitte alles viimase sadakonna aasta jooksul või ehk veidi varasemast, rahvuslikust ärkamisajast alates, väikekodanlikku moraali õppinud?
Ja mida see meile annab, see lõputu laste kaitsmine “roppuse” eest? Kui roppus on tegelikult võtnud viisaka, aga lipitseva valetamise või moraalitsemise kuju... Et me võime vaikselt ära kannatada, kui meie lapsed näevad kümneid tükkideks hakitud inimesi õhtustes-päevastes sarjades-filmides, aga ihuline-seksuaalne huumor paneb meid häbenema ja pahandama?
Pigem hüvast servast
Kas tagajärjeks on, et lapsed kasvavad oma keha häbenedes, õpivad siis netist ja uue aja pornotööstusest, et tegelikult võib kõike teha ... kui teised ei tea. Ja ei leia midagi imelikku vaimses/füüsilises vägivallas? Pigem olgu nali kahemõtteline, kui et me ise kahepalgelised!
Mul on tunne, et mingis mõttes see rämeda, renessansikoega ihulise huumori naasmine telekultuuris (aga ehk ka just nõnda, laste maailma) ei olegi kuidagi hull, võrreldes vale-, müügi- ja tarbimiskultuuriga, võrreldes äärealadel lokkava fanatismiga.
Kuidas seda öeldagi: ehk on jumalail kergem vaadata, kuidas me seksuaalselt veidi käest ära oleme, kui seda, mismoodi me üksteist vihkame või ära kasutame palju räpasemate asjade saavutamiseks? Kui maailm on hukas, olgu ta siis hukas juba hüvast servast!
