Kaaperdatud nostalgia
Sattusin kord pühapäeva ennelõunal Tallinna TV-le ja sain aru, et näen kordussaadet. Aga mis ajast – seda oli raske öelda. Kava vaadates tuli välja, et nägin kordust eelmise päeva saatest.
Vuntsidega depressiooniravim
Kõik algas juba varem. Klõpsisin närviliselt pulti, sest tahtsin pühapäevase pannkoogisöömise kõrvale telerit vaadata – et oleks ikka tõeline pühapäevahommiku tunne. Jama oli aga selles, et kohe miski ei pakkunud pinget.
Aga siis… Enne puldi käest heitmist sattusin kanalile, kust vaatas vastu tuttav vuntside ja prillidega onkel, doktor Viktor Vassiljev, kelle silmad särasid nagu telefonimüüjal pärast seitsmendat järjestikust kordaläinud tehingut.
Telefonitoru ta käes hoidiski, ise samal ajal käskides: “Keerake oma televiisor vaiksemaks, rääkige telefoni, mitte televiisoriga … ja-jaa, te olete otse-eetris.”
See oli uskumatu, kuidas saade toimis: inimene helistas oma hädaga ja teledoktor andis talle kohe nõu, mida teha või kuhu minna. Piisas paarist lausest haigustunnuste kohta, olid nendeks siis torked kõhus või surin peas.
Helistati ka selleks, et lihtsalt pada ajada, see oli selge. Kohati lausa ropp. Aga kogenud arst tuli olukorrast väärikalt välja – ei ta noominud, puhkinud ega ähkinud, ammugi ei visanud toru hargile ega käitunud muul moel ülbelt. Teravmeelsusteni jõudis ta küll, ja see oligi saate parim osa, pühapäevahommikune depressiooniravim.
Niikaua kui mäletan, on Vassiljev ikka ajalehe või teleri kaudu diagnoose pannud. Tallinna TVs kannab tema saade nime “Tervisevõti”.
Arvan, et mitte üheski telekanalis ei pühendata tähtede seisule nii pikalt ja põhjalikult eetriaega kui meie pealinna munitsipaalkanalis.
Tähetark Edda Paukson vahetas Vassiljevi välja ja säras täies hiilguses 20 järgnenud minutit, jagades selle aja sodiaagimärkide kaupa 12 võrdseks lõiguks, millest selgus kõik see õnn ja rõõm, mis televaatajaid eeloleva nädala jooksul ees ootab, sõltumata sellest, kas tegu on “loominguliste inimestega või sellistega, kes töötavad firmas”.
Ja siis tõstsin taldrikule uue ülepannikoogi ja määrisin sellele moosi nii suure põhjalikkusega, et katmata ei jääks ükski millimeeter koogi pinnast. Seejärel võtsin jäätise ja tegin sellega koogile kaks valget silma, nina ja naeratava suu. Ma lihtsalt ei raatsinud laua tagant tõusta, sest pärast Pauksonit jõudis järg Anu Saagimi kätte, kelle juhtimise all algas “Reisile sinuga”.
Selle saatega on mul eriline suhe, sest osalesin selles pea 20 aasta eest ise ka ja sain väsitava saatepäeva eest preemiaks sõidu talvisesse Soome. Nüüd nägin, et midagi on siin heitlikus maailmas ka püsivat: huvi flirtimise ja reisimise vastu. Küsimused olid küll ajaga kulunud kahvatumaks, aga saatejuht tõusis see-eest teravamalt esile.
Suurimad hitid
Kui nüüd vaadata, mida Tallinna TV üldse pakub, siis tuleb minevikust palju tuttavat ette. Näiteks tarbijasaate “Knopka”, mida juhib sama inimene, kes kunagi ETVs samanimelist saadet juhtis.
“Mõtleme jälle” kõlab aga tuttavalt neile, kes mäletavad 1980ndatest poliitilist vestlussaadet “Mõtleme veel”.
Kunagisest Vikerraadio saatest “Päevatee” on saanud televisioonis “Pühapäevatee”, aga kõlab sama saatejuhi hääl. Tegu on ilmselgelt saateformaadi ülevõtmisega ja mugandamisega raadiost televisiooni.
Viktor Vassiljevile tehtud kõnedest tuli küll välja, et Tallinna TV-l on publikut ka maal ja mere taga saartel.
Vaatajaskonda arvestades ei maksa unustada sedagi, et ukse taga ootab teisigi omaaegseid menusaateid nagu näiteks “Kõige suurem sõber (Leopold)”, kes kannab endas samuti sooje mälestusi.
