Kaarel Tarand: juubeldav riik tungib kodanike privaatsfääri
Ühtainsat sünnipäeva, mis tavapäraselt ongi kalendris kindlal kuupäeval, kavatseb Eesti riik tähistada enam kui kahe ja poole aastase tsükliga. Just riik võimukandjate kehastuses, sest kõigi kodanike võimes nii pikk pidu vahedeta maha pidada ja püsivat peomeeleolu hoida ma sügavalt kahtlen. Aga nii on see fikseeritud, et Eesti Vabariigi esimene suur juubeldamine vabaduse tingimustes vältab aprillist 2017 kuni veebruarini 2020.
Ühekaupa võttes on kõik tore. Kultuuriteadlikud ja -tundlikud korraldajad on pakkunud välja hulga kauneid algatusi ja innustanud kaasa mõtlema. Masside tegevuse õrn koordineerimine on alati kasulik, et kõik kulgeks sujuvalt ja tõrgeteta.
Juubel annab ettekäände igale väiksemale rühmale oma tegevust laiemalt tutvustada ja kodanikele võimaluse midagi huvitavat teada saada. Peo käigus süvendatakse inimeste teadmisi minevikust ning ehk aitab see saak nii mõnelgi mõista paremini olevikus toimuvat, ühtlasi tugevdades usku turvalisse tulevikku.
Kiiduväärt kaasaminek
Siiski oleks patt jätta tähelepanuta mõned pidutsemisega kaasnevad ohud, sest inimesed on erinevad. Igaüks ei pruugi üldise positiivsuse laines iseennast ära tunda ning ei saa sugugi välistada, et heas usus rajatud tribüüne mõnelgi juhul kuritarvitama ei hakata. Kriitiku kohus on ohtudele osutada.
Riigivõim poliitiliste kehandite ja avaliku teenistuse kujul on Eesti suurim ja teovõimsaim organsatsioon. Riigivõim on nagu dirigent, kes annab (muidugi mažoorse) helistiku tervele koorile või orkestrile. Kuid koorijuht ei pea mõtlema neile, kes viisi ei pea ja pole ühendkoori pääsenud, riigivõimu kohus on aga arvestada ka vähemuste tundmustega.
Niipea kui ta seda ei tee, annab ta vähemalt vaikimisi mõista, et teistsugusus on kui mitte otse taunitav, siis kindlasti mitte kiiduväärne olek. Kui väärtuseks on kuulutatud kokkutulemine, ühistegevus, kollektivism, on järelikult eraldihoidmine, eemalseisev vaatlemine midagi vähem väärtuslikku. Eraklusest rääkimata.
Milliste liialdusteni sel teel on võimalik jõuda, teame ajaloost hästi. Juubel võimaldab minevikus toimunu kriitiliselt üle vaadata ja eestlastel on õpetlikku kogemust varnast võtta. Täieliku enesemääramise tingimustes „kuldsetel” 1930-ndatel sai rahvuse ja identiteedi ehitamise ühistöö sisse sellise hoo, et väga paljud end selle juures halvasti pidid tundma. Hugo Kukke juhitud propagandatalituse võimsus terroriseeris vaimselt kõiki, kelle vaated omariikluse tulevikule ametliku seisukohaga kokku ei käinud. Ja et inimloom on kohaneja, siis enamik mõistagi kohanes, tegi kaasa kõik, mis ette anti.
Kõik on ainult hästi
Selle kinnituseks mõned pealkirjad riigi 20. sünnipäeva ajalehtedest. 24.02 Päevaleht annab esiküljel teada: „Kingitusi riigihoidjale. Riiast taldrik riigihoidja kujutusega. Kodutütarde vaip anti üle. Tööline tõi laualipu varda.” Ja „Riigihoidja ja ülemjuhataja tehnikaülikooli audoktoreiks”. Lisaks kuulutab riigi ainupartei valimisloosungis: „Töö, rahu, üksmeele ja parema tuleviku kindlustamiseks kõik hääled Põhiseaduse elluviimise Rahvarinde kandidaatidele!”
Sama päeva Postimehes kirjutab rahvuskogu juht Jüri Uluots: „Kui rahvad püüavad endile kindlustada oma rahvuslikku eluaset, oma isamaad ja ühtlasi armastavad seda, siis on endastmõistetav, et tänasel tähtsal päeval kogu Eesti rahvas ja kogu hääleõiguslik kodanikkond püüab kindlustada ja hoida meie isamaad ning tõelises ja sügavas armastuses oma kalli isamaa vastu täidab oma riiklikud ülesanded, kui kõrgemad ja pühalikumad talitused.” (Meenutagem, et tegemist ei olnud vabade valimistega.)
Meie tänane kõnepruuk on pisut vähem nõretav ja ametlikke piiranguid vabadusele pole, aga sõjaeelsele ajale tunnuslike liialdusteni kõnes ja kirjas pole ka nüüd raske jõuda. Malakana saab appi võtta ka igihalja Kennedy. Riigile peab ikka ja jälle midagi andma. Riigi juubeliveebis „100 aastat Eesti Vabariiki” juba on alajaotus „kingitused”. Loodetavasti ei jäta riiglased, kodutütred ja töölised seegi kord oma võimalust kasutamata.
Enesele märkamatult tungib juubeldav riik kodanike privaatsfääri, asub dikteerima inimeste ajakasutust. Kui tahad vähegi olla keegi, siis näeb ühiselu reeglistik ette osalemise. Mitteosalemist ja mittepanustamist pannakse tähele.
Tekib küsimusi, millele pead vastama, oma passiivsust põhjendama. Aga see kõik on veel väike asi, sest vaba mees peab olema piisavalt sirge seljaga ja jaksama valitsevat arvamust ka eirata.
Hoopis halvem lugu on aga see, et kui avalik inforuum on triiki täis pidujutte, siis on see tõsiselt ja kriitiliselt arutelult röövitud maa. Peo ajal ei ole sünnis viriseda ja seda, et kõik on hästi ja aina paremini, hakkavad esimesena uskuma need, kes sel teemal enim kõnesid peavad. Juubeliteki alla saab varjuda mistahes ebamugavate faktide eest ja oleks üllatav, kui poliitilise võimu ihkajad seda ei kasutaks.
Peo ajal toimuvad kahed valimised ja kui need õnnestub läbi viia nii, et kriitikameel parajasti kodust ära on, siis jagub supihelpimist aastateks.
