Kaja Peterson. Foto: erakogu

Hinnanguliselt 90% maailma looduslikest taimedest vajavad paljunemiseks loomtolmeldajate abi (troopikas isegi kuni 94% õitsvatest taimedest). Samas on välja arvutatud, et umbes 35% kogu inimtoidu toodangust (marjad, puu- ja köögiviljad, seemned/pähklid ja õlikultuurid) sõltub loomtolmeldajatest (putukad, linnud, nahkhiired), umbes 60% tänasest toidutoodangust ei vaja tolmeldamist (teraviljad ja juurviljad) ja 5% puhul ei ole nende sõltuvus tolmeldamisest veel selge. Ilmselt on kohvi ja kakao tootmine ja müük kõige suurema käibega toidutootmine maailmas, mis sõltub otseselt loomtolmeldamisest.

Tolmeldajate liigirikkus on väga suur. Näiteks erinevaid mesilaste liike tuntakse üle maailma enam kui 19 500 ja koolibride liike 330 ringis. Seevastu kasutab inimene oma tarbeks, näiteks toidu, sh mee, tootmiseks vaid väikest osa neist liikidest. Tuntumad majandatavad tolmeldajad on lääne meemesilane (Apis mellifera) ja ida meemesilane (Apis cerana), mõned kimalase ja erakmesilase liigid. Samas kui liigirikka, looduslike mesilaste grupi enamuse liikide bioloogia ja seisund on kahjuks halvasti teada, siis väheste, inimesele otseselt kasulike liikide olukorda teame tunduvalt paremini. Nii on näiteks põllumajandustootjaid, sh mesinikke teinud ärevaks pikemat aega teemaks olnud nii looduslike kui majandatud tolmeldajate liigirikkuse vähenemine ja nende halb tervis, mis on põhjustanud saakide langust ja seeläbi mõjutanud inimeste toiduga varustamist ja toidu kvaliteeti.

Teema aktuaalsus ja tänaseks kogunenud teadmised olid põhjuseks, miks bioloogilise mitmekesisuse ja ökosüsteemiteenuste valitsustevaheline platvorm (IPBES) kutsus 1,5 aastat tagasi kokku üle maailma enam kui 350 eksperti, et koostada asjakohane raport, mis koondaks kokku tänased teadmised tolmeldajatest, tolmeldamist ja seekaudu toidu tootmist mõjutatavatest teguritest ning esitada see ÜRO liikmesriikide valitsustele veebruaris 2016. Juuli lõpus koguneti raporti koostamise eesmärgil juba kolmandat korda. Töögrupi võõrustamine FAO peakorteris oli omamoodi sümboolne, kuna maailma rahvastiku toitmine ja nälja likvideerimine sõltub suurel määral just looduslikest kui ka majandatud tolmeldajatest.

Viiepäevase arutelu keskmes olid nii teemad, mille kohta on kogunenud piisavalt teadustulemusi ja mille suhtes olid teadlased suuresti ühisel arvamusel, kui need, mille suhtes oldi kahevahel, kuna napib uuringuid ja tõendeid.

Liigiline ja maastikuline mitmekesisus on hea saagi võti

Tõsiasi, mille suhtes valitseb teadlaste hulgas üksmeel on see, et nii looduslike kui kultuurtaimede tolmeldamiseks on vaja tolmeldajate liigilist mitmekesisust. Samuti mängib tolmeldajate liigiline mitmekesisus suurt rolli kultuurtaimede saagikuse määras. Ehksiis mida mitmekesisem on tolmeldajate koosseis, seda parem saagikus, näitavad uuringud. Seejuures omavad samaväärset ja samaaegset tähtsust nii looduslikud kui majandatavad tolmeldajad (meemesilased).

Samuti on selgeks saanud, et mida mitmekesisem ehk liigestatum on maastik, sh on oluline nii kultuur- kui pool-looduslike alade vaheldumine, seda mitmekesisem on ka tolmeldajate koosseis. Ja mida mitmekesisem on omakorda tolmeldajate koosseis, seda vastupidavamad on looduslikud taimeökosüsteemid ja seda saagikamad kultuurtaimed.

Maastiku mitmekesisuse juures, nagu näitavad uuringud, on tähtis erinevate elupaikade ja põldude suurus ja nende omavaheline paiknemine. Monokultuurne põld, kus kasvab tolmeldamist vajav kultuur (nt raps) ja mis on näiteks 100 ha ja suurem, ei pruugi anda hektari kohta rohkem saaki kui väiksem põld olukorras, kus suurepindalalise põllu kõigi taimede tolmeldamiseks „ei jätku“ piisavalt looduslikke ega majandatavaid putukaid. Nii meemesilaste kui kimalaste lennuraadius ulatub maksimaalselt 3-5 kilomeetrini, kuid enamasti toimetavad nad oma „kodu“ lähikonnas.

Pestitsiidide mõju

Lisaks põllu suurusele mängib tolmeldamise edukuses olulist rolli ka see, kas ja milliseid taimekaitsevahendeid lähikonnas kasutatakse.

Kui kontrollitud tingimustes läbiviidud katsetega on leidnud kinnitust neonikotinoidide ja püretroidide surmav mõju kõigile tolmeldajatele, siis looduses vabalt toimetavate meemesilaste kehva tervise ja suremuse kindlaid põhjuseid alles selgitatakse. Arvatakse, et tegu on paljude tingimuste koosmõjuga, kus lisaks kemikaalidele mõjutavad meemesilasi patogeenid ja parasiidid. Eriti suureks hindavad teadlased patogeenide ja parasiitide ohtu tööstuslikult tolmeldamisteenuse pakkumiseks (nt mandliistandustes Californias) kasutatavatele meemesilastele, kuivõrd nende transportimisel ühest looduslikust piirkonnast teise on nad enam eksponeeritud uutele haigustele ja parasiitidele kui ühes piirkonnas tegutsevad mesilased, ja samas levitavad „rändurid“ haigusi ja parasiite ka ise uude piirkonda edasi.

Samuti on uuringud näidanud, et lisaks inimtegevusele on looduslike tolmeldajate käekäiku mõjutamas ka kliima muutumine. Näiteks liblikate puhul on selgunud, et viimase paarikümne aasta jooksul on Euroopas tuntavalt muutunud liikide levilad, arvukus ja sesoonne käitumine.

Mahe vs tavatootmine

Olulised andmed Euroopast ja Põhja-Ameerikast on tõestanud, et mahetootmise maadel on tolmeldajate mitmekesisus suurem kui tavatootmise maadel, kuivõrd mahetootmises ei kasutata kemikaale. Erinevus on eriti suur siis, kui mahetootmine toimub vähese põllumajanduskoormusega aladel ehk näiteks pool-looduslikest aladest või kaitsealadest ümbritsetud piirkondades. Samas on selgunud, et tolmeldajate mitmekesisus väheneb suure saagikusega mahetootmise aladel. Seega tolmeldajatele ei ole tähtis üksnes mahetootmine per se vaid põllumaade suurus, nende paiknemine mittekultuurmaade suhtes ja kasutatavad agrotehnilised võtted (nt umbrohtude eemaldamisel).

Ehk siis oluline on mitmekesisus – seda nii liikide, alade, fooni kui tegevuste mõttes, kuna mitmekesisus maandab riske.

Teisalt jälle, kuidas tagada kasvava rahvastiku varustamine toiduga ja toidu piisav kvaliteet ilma looduskeskkonda (antud juhul tolmeldajate) ja inimeste tervist kahjustamata? Rikaste riikide elanikud saavad lubada endale mahetoitu ja vaeste riikide elanikud võitlevad selle eest, et üldse oleks toitu, millega kõhtu täita. Ka ÜRO säästva arengu eesmärkide (SDG) hulgas on mitmed eesmärgid, mis on seotud toiduga varustatuse, nälja likvideerimise aga ka elurikkuse kao peatamise ja inimeste heaolu parandamisega. See on küsimus, millele poliitikud, teadlased, tehnoloogiafirmad ja kogukonnad peavad otsima vastust koos. Alust järgnevateks diskusioonideks ja poliitika tasandil otsusteks annab IPBESi globaalne temaatiline raport „Tolmeldajad, tolmeldamine ja toidu tootmine“, mis avalikustatakse 2016. aasta veebruaris-märtsis.