Karjavalvekoer teab, mida hundiga teha
Kuna suurkiskjate arvukus on seoses nende kaitse alla võtmisega hakanud kasvama, on sagenenud ka koduloomade murdmise juhtumid. Veel mõnikümmend aastat tagasi piirati meil suurkiskjate arvukust vaid küttides. Praegu, kui looduse mitmekesisus on erilise tähelepanu all, ei ole see peamise tõrjemeetodina enam mõeldav.
Et vältida loomapidajatele tekitatavaid kahjustusi, tuleb kasutada ka teisi meetodeid, näiteks kiskjatõrjeaedu või karjavalvekoeri. Ühelgi Balti- või Skandinaavia maal karjavalvekoerte kasutamise traditsiooni ei ole, ka kohalikke karjavalvekoerte tõugusid mitte.
Teisiti on lood näiteks Itaalias, Prantsusmaal, Hispaanias, Rumeenias ja Türgis, kus see tava on jäänud tänaseni külaelu ja lambakasvatuse loomulikuks osaks ning vanad kohalikud koeratõud on rahvuslik uhkus.
Üks vanemaid karjavalvekoeri on tiibeti mastiff. Tuntud tõud on ka türklaste akbash, karabash ja anatoolia lambakoer, hispaanlaste estrella mäestikukoer ja hispaania mastiff, endise Nõukogude Liidu aladelt kaukaasia lambakoer, keskaasia lambakoer ja lõunavene lambakoer. Lisaks palju teisigi.
Ameerikas laialt levinud
Viimase neljakümne aasta jooksul on karjavalvekoerte võidukäik toimunud üle maailma, ka seal, kus neid varem ei tuntud. Näiteks USAs, kus suurkiskjate arvukus on samuti kaitsemeetmete tõttu kasvanud, ei suuda ka karjakasvatajad hundile, karule, puumale või koiotile “Tere tulemast!” hüüda, mistõttu on seal Euroopa karjavalvekoeri massiliselt kasutusele võetud.
Keegi ei tea, kui palju neid koeri USA ja Kanada peale kokku on, aga väike see hulk ei ole. Põhja-Ameerika juhtum on võrreldav jalgratta leiutamisega, kuna navaho indiaanlased kasutasid hispaanlastest vallutajate eeskujul neid koeri juba rohkem kui kakssada aastat tagasi.
Ameerikale lisaks kasutavad karjavalvekoeri ka aafriklased gepardikaitse programmides ja austraallased dingode vastu. Lõunamaadel on neid koeri katsetatud pingviinikaitsealadel ja nendele loodetakse ka tihedalt asustatud Indias, kus pole haruldane inimeste langemine leopardide ja huntide ohvriks.
Mis toimub Põhjamaades? Esimesed katsetused tehti Norras, kus selgus, et nende lambatõugudel on komme seigelda mäestikus üksikult. Aga suurel maa-alal ei suuda karjavalvekoerad üksteisest kaugel olevaid karjainstinktita loomi kaitsta.
Rootsis on viimase viie aasta jooksul uuritud karjavalvekoerte kasutamise võimalusi paarikümnes talus Viltskadecenteri looduskahjustuste keskuse silma all. Soome aga peab end koeratõugude rohkuse ja aktiivse kennelharrastuse tõttu üheks maailma juhtivaks koeramaaks. Karjavalvekoeri on seal hinnanguliselt kolme-nelja tuhande ringis, aga enamik neist on tavalise kodukoera rollis võimaluseta karja valvata.
2006. aastal leidsime Soomes algsel eesmärgil kasutatavaid karjavalvekoeri vaid kaheksas talus, 19 koera kaheksast tõust. Praegu valvavad nad juba umbes viiekümne talu koduloomi ja õuesid. Kuna Soomeski ei ole karjavalvekoerte traditsiooni, ei mõisteta veel laiemalt, millist kaitset suurkiskjate vastu võib koera kasutamine pakkuda.
Iseseisva töö tegijad
Mida nende koerte puhul silmas pidada tasub? Oleme harjunud sellega, et teenistuskoerad töötavad inimese käsualusena. Aga karjavalvekoerte töö põhineb iseseisvusel. Nad elavad rühmas koos valvatavate loomadega ja püsivad nende lähedal.
Häiriva teguri avastamisel otsustavad koerad, kas tegu on ohutu liikujaga või hiilivate kiskjatega. Rühma nooremad koerad reageerivad mis tahes liikumisele haukumisega, vanemad ja kogenumad tõstavad ainult pead, et hinnata olukorra ohutust.
Parim õpetaja noorematele on vanem ja kogenum koer. Vajadus oma karja kaitsta on nendele koertele kaasa sündinud. Inimeste turvalisuse nimel ei tohi nende valveinstinkti tugevdada.
Karjavalvekoerte koolitusega alustatakse juba sünnihetkest. Nelja nädala vanuselt algab sotsiaalse tundlikkuse periood, juba siis peab koolitajatel olema võimalik valvatavate loomadega tutvust teha. Seega on eelduseks, et kutsikate kasvatajal on koduloomi.
Kui talus, kuhu kutsikas läheb, teisi karjavalvekoeri ei ole, on soovitatav, et ta saaks elada oma ema valvsa silma all 12 nädala vanuseks, et õppida käitumist ja järeleandlikkust, koeraks saamist. Teatud tähtsate oskuste õpetamisel on inimesel raske vanemat koera asendada.
Kasuks võib tulla, kui hangitakse kaks ühevanust kutsikat. Omavaheline mängimine on parem ja õpetlikum kui see, et mängu haaratakse valvatavaid loomi. Väike lambatall ei ole kutsikale sobiv mängukaaslane.
Koduloomadega esmatutvumiseks tuleks valida rahulikud ja kutsikatesse positiivselt suhtuvad täiskasvanud loomad. Eriti sobiv aeg teiste liikidega suhete loomiseks on talv, kui loomad viibivad peamiselt laudas.
Suletud ruumides on koerte käitumist ja arengut lihtsam jälgida ning rahulikke loomi kutsikatega samadesse aedikutesse paigutada. Sellega on lahendatud ka koerte talvekorteri küsimus.
Üldiselt tuleb hoolitseda, et kutsikad saaksid õues ja ümbruskonnas vabalt palju ringi liikuda. Sohval või keti otsas kasvanud karjavalvekoerast asja ei saa.
Täiskasvanud karjavalvekoerast, kes pole koduloomadega varem kokku puutunud, ei pruugi samuti usaldusväärset valvurit saada. Kui tema viimine koduloomade hulka siiski õnnestub, ta jääb nende juurde ega hakka loomi mingil moel kiusama, on tegu tugeva instinktiga isendiga.
Salaja tulla ei saa
Karjavalvekoerad ei ole tormakad ja neil puudub jahiinstinkt. Samas on neile omane umbusklikkus kõige võõra ja uue suhtes ning suur vajadus kõike ebatavalist uurida.
Kui kiskjaga kohtudes suhtlustasandil suhteid selgeks ei saada, on karjavalvekoerad valmis võitlema viimse veretilgani. Kui koduloomadele lähenev võõras inimene koerte järjest valjemaks muutuvast haukumisest aru ei saa, on eriti oskuslikel koertel kombeks takistada lähenejat sellega, et seisab talle põigiti ette.
Mullu oktoobris õnnestus mul käia Lahemaal Sae talus Pärlijõe kaldal Lahemaa lamba kodupaigas. Just sel hetkel, kui pöörasin autoga talu õuele, ilmusid lambakarjamaa tara äärde, mis jäi teisele poole hoovi, kaks valget “komeeti”.
Ei ole mingit võimalust salaja saabuda, kui talus on maremmano-abruzzese tõugu karjavalvekoerad! Kõigepealt tehti hoiatushaukumist, anti teada enda olemasolust ja ühtlasi anti pererahvale minust teada.
Seejärel tõdeti, et tulija on inimene autoga, ja kiideti mu tulek heaks. Ent õhku jäi hoiatus, et lammastele liiga lähedale minna ei tasu.
Tahaks loota, et Eesti karjavalvekoerad saavad rohkem oma tööd teha. Näituseplatsil tunneb karjavalvekoer ainult ahastust, mida ta küll hästi varjata suudab. Koeranäitused on ju mõeldud eelkõige inimeste enesetunde tõstmiseks, koerte eeliseid mõõdetakse aga päris elus, tööülesannete täitmisel.
