Eestis olevat muuseume suht­arvuliselt 100 000 elaniku kohta kõige rohkem Euroopas ja ka külastatavuse suhtes olla me parimate hulgas. Kuigi kerge kahtlus selles ju tekib (statistika), aga vahest tõesti – Malta näiteks tundub tervenisti üks suur muuseum olevat ja muuseumielu iseenesest ei anna vist ikka päris külastuse mõõtu välja.

Muuseum tegeleb artefaktidega. Faktid olevat kangekaelsed asjad, kusjuures palju, kui mitte kõik, sõltub faktide tõlgendamisest. Tõlgendused aga on tihtilugu diametraalselt vastupidised. Siit see ajalooõpetajate ja muuseumiinimeste eriline vastutus. Üks näide, mis praegu eriti aktuaalne: Eesti presidentide temaatika. Öeldakse, et Päts reetis oma riigi ja rahva, kuigi sama hästi saaks öelda, et Päts päästis Eesti riikluse. Sest suuresti just tänu temale sai võimalikuks Eesti iseseisvuse taastamine. Konstantin Päts lihtsalt teadis rohkem kui mõnigi praegune „asjatundja” oma tagantjärele tarkusest.

2. oktoobril 1939 tunnistas Eesti riigikaitse nõukogu istung nn baaside lepingu ratifitseerimise soovitavaks. Viis-kuus päeva varem oli kindral Johan Laidoner andnud korralduse olla valmis Punaarmee kallaletungi tagasilöömiseks. Loogiline, et vahepeal oli ilmnenud uut infot, kes teab, vahest isegi parasjagu sõlmitava võimaliku Inglise (Prantsuse/USA) ning Venemaa salaleppe kohta Saksamaa sõjaliseks ja majanduslikuks hävitamiseks (vt Erkki Hautamäki, „Suomi myrskyn silmässä”), millega Baltimaad ja Soome anti üle N Liidule (MRP jagas huvisfääre).

Riigikaitse nõukogu istungile oli kutsutud sõjaväeluure juht kolonel Richard Maasing, keda protokollis nimetatakse eriteadlaseks. Kui keegi Eestis teadis, mis tegelikult toimub, siis ilmselt tema. Eriteadlane Maasing lahkus Eestist koos perega nädala pärast, lausa viimasel võimalusel.

Kellel see oma riigi ja rahva päästmine tollal niiväga ikka õnnestus, Soome vahest välja arvatud. Aga neil oli ka Soome sisu, pakane ja marski. Eestis alanuks sõda oktoobri alguses ja olnuks külmade tulekuks ammu läbi. Sajakordsele ülekaalule vastu ei pane. Mis võinuks olla alternatiiv? Mis saanuks Eestist totaalse sõjalise vastupanu korral (kui, siis muu võimalus ei saanud ju kõne alla tulla)? Seda näitlikustas juba mõne aasta pärast Narva ja Preisimaa saatus.