Karl Martin Sinijärv: Ilusad vanamehed Üllar, Keith ja tulevik
Siirdusin raamatupoodi ning ostsin Üllar Jörbergi ja Keith Richardsi elulooraamatud. Jörberg on muidugi veidi vanem inimene ning on rohkem laulnud, erinevalt Richardsist sealhulgas Kasekese ja Kaunase restoranides, ent ka Richardsi kogemustepagas ei ole just ahtake.
Ka tema raamat on füüsilisel kujul märksa kogukam, samas kujunduslikus mõttes soliidsem ja väljapeetum. Jörbergi oma on värvirõõmsam ja pöörasem (olgu siinkohal mainitud, et eelmise aasta 25 kaunima Eesti raamatu konkursil jäi Jörbergi “Armastuse laul” ülinapilt pjedestaalikohast ilma – viimasel hetkel selgus, et raamatuid oli valesti kokku loetud ning nii oli Jörbergi pildiga raamat esimene, mis punktiloenduse tulemusel pärjatavasse veerandsajasse ei mahtunud; tubli tulemus siiski) –, võinuks kujundusvinti veel väheke üle keerata, ainest, põhjust ja põhjendust selleks annab objekt ju võimsalt.
Üllar Jörberg ja Keith Richards kehastavad elupõlise meelelahutaja olemust. Jaksu ja vunki neil jagub. Korralikud eakaaslasest (eks)ametnikud ja kallurijuhid naudivad ammuilma pensionipõlve hüvesid ning on aktiivsest tööelust taandunud, ent meie kangelasi riigipajuki tuulutamine ei ahvatle.
Praegugi tuuritavad mõlemad mehed väsimatult edasi, ning inimesed, kes neid vaatama tulevad, ei ole sugugi ainult seitsmekümnesed ja vanemad. Pigem vastupidi. Kas te kujutaksite ette Üllar Jörbergi keskpäevase riisitummi veeres virisemas? Mkmm. Jörberg lööb autole hääled sisse ja kimab kontserti andma. Ja on õhtuks kodus tagasi.
Richardsil on pika karjääri jooksul vast veidi enam kõrvale pandud, nälg üllatama ei pääse, Hummerit maha müüma ei pea, ja üldse on teda turvalisem limusiini tagaistmel pidada. Hauakaevajana Richards nii kõva käpp ei ole, ent Jörberg ujub igas olukorras. Vajadusel vastuvoolu, kindlasti pinnale. Eks ütle ka laulusalm: “kui sa ikka kõike oskad, siis ei ole karta miskit”.
Pensionäri elu pole mee- ega muulakkumine Eestis ega Inglismaal ja need kaks selli on head näited tublist tööinimesest, kes kurtmisele aega ei raiska, vaid rahva palava armastuse nagu naksti rahaks keeravad, rahva enese sealjuures ümber sõrme mässides. Maksimalistid on need mehed, mööndusi ei tee.
Üllar Jörberg kehastab kindlasti ka Tartu vaimu. Seda Tartu vaimu, mis ei ole enam Bernard Kangro aegne ega veel mitte Berk Vaheri aegne. Ehk siis päris mahukat ajastut. Volga ja Tarvase, Kasekese ja Kaunase ajastut, aega, mil õllesaalis Humal istusid kõrvuti luuletajad, kraavikaevajad ja peatsed politoloogid, hülgevuntsid vahuses kannus, ning kõik Tartu restoranid, raudteejaama oma kaasa arvatud, olid tumepruuni karva.
Tartus võis alati sattuda jagama kohvikulauda paari professoriga või süüa sööklas mune majoneesis koos linnapeaga, sihuke linn lihtsalt. Päris uhke oleks kujutada Jörbergi ette Tartu linnapeana. Soliidne iga annab soliidsete ametite pidamiseks alust küll.
Aga Tartu linnapeadel on tendents tõusta oma superkompetentsuse tasanditele kas ministrite või lausa peaministritena. Ja kujutagem nüüd korraks ette peaminister Jörbergi. Jabur? Mõnevõrra. Kuid mitte mõeldamatu. Niisamuti võiks ette kujutada Keith Richardsit Ühendkuningriigi ülempealikuna. Kes vana rokipeeri mereröövlifilmis Jack Sparrow’ isa rollis näinud, sellele ei tundu mõttemäng üleliia absurdne. Riiki, mis elas üle Margaret Thatcheri, ei tohiks Keith Richards kohutada. Pealegi tundub Richards sama igavene nagu kuninganna, ta on juba ammu võimul, edasine oleks ainult vormistamise küsimus. Ka Üllar Jörberg on poole oma elust olnud tuntum tartlane kui Andrus Ansip. Või noh, poole Ansipi elust vähemalt.
Ja mida sellest kõigest järeldada? Ei muud, kui et nii Eesti kui Suurbritannia on piisavalt kõvadel jalgadel seisvad riigid, tugeva taristuga konstruktsioonid, sitked süsteemid, mis ei variseks ega väriseks ka Jörbergi ega Richardsi olles käilakujudeks.
