Karl Martin SInijärv: Pipist ja pühast vaimust
Sisemise sideme tugevdamine kulub marjaks ära ka laulupidudevahelisel ajal. Jah, rahulikult jätkub elukulg endisel rajal, mida ei pea pahaks panema. Rahu ju tahakski, mitte sule- või mingist muust peast välja imetud revolutsioone. Iseasi, kas rahulik minek ja rahulolu ka põhjendet on.
Rahulikult allavett minna oleks kuidagi nõme. Vahest on rahustumise ja rahunemise taga pigem asjaolu, et igapäevase ellujäämisega hõivatud inimestel läheb toss kärmelt välja. Vabatahtlik ja -kondlik tegevus on tunnustamist väärt, eriti kui keegi teine nende eest hoolt kannab, tunduvad arvavat paljud. Lisandub vaikne veendumus, et see keegi teine võiks olla riik. Mis muidugi pöörab igasuguse vabakondlikkuse mõtte pea peale.
Jah, see keegi teine. See keegi teine peaks ära tegema päris palju asju. Sest ise ju ei jõua. Hullem, kui ka ei viitsi. Pipi Pikksukk ajas lastele lora, kuidas – oli vist – Argentinas tuleb koolimajja kommivabrikust torupidi kolinal kompvekke ja lapsed söövad neid, mitte ei õpi. Õpetaja aga keerab lastele kompvekke paberist lahti. Üsna täpne ja prohvetlik kirjeldus interneti kohta.
Pipi lisas, et lapsed ei käi seal ise koolis ka, vaid saadavad sinna oma vendi. See lugu pandi kirja vahetult Teise ilmasõja järel. Pisut vähem kui neli aastakümmet hiljem, ent siiski juba kolmekümne aasta eest laulis Bob Dylan oma laulus “Union Sundown”, et ta kingad on pärit Singapurist ja taskulamp Malaisiast, vööpannal aga paigast nimega Amazon. Praegust Amazoni polnud sel ajal veel olemas, sealt saaks nii kingad kui taskulambi kui vööpandla.
Dylani laulu point oli, et ametiühingutele koidab loojang (mis kena paradoks) ning Ameerika ise ei tooda enam endale asju. Ettenägelikult kuulutas Dylan laulu lõpu poole olukorda, kus Kansases enam toitu ei kasvatata, vaid seda tehakse Kuu peal ning isegi su oma koduaed võib osutuda ebaseaduslikuks. Eks tuleta see meelde kollases ajakirjanduses korraks lahvatanud hüsteeriapuhangut tolle üle, nagu ei lubaks suur kuri Euroopa Liit enam koduaednikel oma taimi-seemneid turuplatsil kaubaks panna. See jutt oli muidugi jama, aga valvsust ei tohi kaotada. Vähemalt mõne taime kasvatamine koduaias on ebaseaduslik päris kindlasti.
Tõsi on see, et n-ö vanades maades ollakse harjunud, et suure osa asju teeb ära keegi teine, olgu selleks siis oma riik, võõramaa tööinimene või pole-tähtis-kes. Mõnes mõttes ei olegi, kuniks ei minetata oskust ise midagi ära teha. Siis on sõltuvus nagu maast leitud. Isegi lapsi toodab muuilm rohkem ja neid saab liigutada ühest maakera otsast teise – ent muuilma sulatamine omailma ei pruugi lõputult võimalik olla.
Omadest lastest loobumine võib osutuda lõplikuks loobumiseks. Samas oleks lastetegu üks vägevamaid märke korraga nii kodanikualgatusest kui -allumatusest, tõeliselt kestlik ja vabakondlik akt.
Lihtne näide. Võiks arvata, et Eestis on umbes veerand miljonit viljakandvas vanuses naist. Kui nad kõik korraga otsustaksid pühast vaimust külastet saada, lapseootele jääda ning teeksid seda tulemuslikult, oleks meil tuleval aastal: a) veerand miljonit uut kodanikku, b) veerand miljonit tööealist kodanikku tööprotsessist väljas, c) veerand miljonit vanemapalka vaja igas kuus välja maksta, d) lust ja rõõm lasteaedadega ja tegelikult veel hulk asju kuni tähestiku lõpuni välja. Hoobilt annaks see ühiskonnale väga huvitava olukorra lahendamiseks. Ja keegi ei saaks kellegi peale kurjustada, ainult sula rõõmu tuleks tunda. Ma usun, et meie väike Eesti pääseks ka rahvusvahelisse telepilti.
Võib-olla seepärast tundubki kõik nii rahulik, et püha vaim teeb juba oma tempe?
