Jääkaru Foto: REUTERS/SCANPIX

Kliimasoojenemise pooldajad väidavad, et kõrgmägede liustikud sulavad, polaaralade jääkate väheneb ning jääkarud surevad. Samas kõnelevad meie viimaste aastate külmad lumerohked talved hoopis teist keelt.

Suured lumesajud vallutasid möödunud talvel mitte üksnes Eestit, vaid ka piirkondi Lääne- ja Lõuna-Euroopas ning Põhja-Ameerikas, kus varem kunagi lund ei ole nähtud.

Väitlusest, kas Maa kliima võib inimtegevuse mõjul soojeneda, on kujunenud üks põletavamaid ülemaailmseid probleeme, millesse on kaasatud ka majandusteadlased ja riigijuhid. Tekkinud on isegi täiesti uus riikidevaheline äriliik — süsihappegaasi kvootidega kauplemine.

Maa globaalset soojenemist seostatakse tööstusrevolutsiooni ja inimtegevuse tagajärjel õhku paiskuvate kasvuhoonegaaside, esmajoones süsihappegaas CO2 sisalduse suurenemisega atmosfääris, mille tõttu maapinna võime soojust kiirata väheneks.

Maakera pind hakkaks üha enam soojenema ning lõpptulemusena saabuks kliimakatastroof. Polaaralade jääkatete sulamine tõstaks maailma ookeanide taset, mistõttu paljud maismaa-alad ning isegi terved riigid jääksid merede alla. Ennustatakse ka suure osa seniste põllupindade muutumist kõrbeteks, mis põhjustaks üleilmse näljahäda.

Asepresidendi teooria

Üks kliimasoojenemise teooria algatajaid ja ka agaramaid propageerijaid on USA kunagine asepresident Al Gore. Vilunud poliitikuna oskas ta oma teooriat tutvustava ja Oscariga pärjatud filmi “Ebamugav tõde” sensatsioonilist edu osavalt ära kasutada.

Suuresti just tänu Al Gore’i initsiatiivile sõlmitigi 1997. aastal Kyoto kliimalepe, mis kohustab sellega ühinenud riike vähendama kasvuhoonegaaside õhkupaiskamist või hoidma seda varasemal tasemel. Ka Eesti on selle leppega ühinenud, mis tähendab kohustuslike CO2 kvootide ja saastemaksude kehtestamise näol edaspidi meile tõsiseid majanduslikke piiranguid, eriti senises põlevkivil põhinevas energeetikas.

Kas CO2 kasvuhoonegaasina ja selle inimtekkelise osa suurenemine atmosfääris võib tõesti põhjustada globaalse soojenemise? Selle teooria pooldajate väitel ongi aastatel 1861–2000 maakera keskmine temperatuur tõusnud 0,6 kraadi võrra ning CO2 tase 30 protsendi võrra.

Paraku on need andmed saadud Hawaiil asuvast meteoroloogiajaamast, Hawaii saarestik on aga üks vulkaanilisemaid kohti maakeral. Kuna tegevvulkaanid atmosfääri süsihappegaasiga aina rikastavad, võivad ka nimetatud mõõtmistulemused suure tõenäosusega ülepakutud olla.

Teadlaste hulgas leidub ka vandenõulasteks nimetatud skeptikuid, kes julgevad kliima globaalse soojenemise teooria kahtluse alla seada.

Nad rõhutavad, et kliimasoojenemise tõestusena esitatud andmed on saadud liiga lühikeste vaatlusperioodide alusel ning kaks mõistet — lühiajalised ilmastiku kõikumised ja pikemaajalised kliimamuutusi iseloomustavad nähtused — on omavahel sassi aetud.

Samuti püütakse üle tähtsustada mõningate kasvuhoonegaaside mõju Maa soojusbilansile ning seega ka ilmastikule. Lausa totralt naeruväärsena toodi mõni aasta tagasi ühe kliimasoojenemise põhjusena välja kariloomade poolt kõhugaasidena eritatav metaan, ja ei puudunud palju, et loomapidajatele olekski kehtestatud nn lehmade peerumaks.

Raske ilmaennustamine

Tähelepanuta on jäetud aga merevee ja atmosfääris leiduva veeauru osa üldises kliima kujundamises. Nimelt neeldub 70% maale langevast päikesekiirgusest esmalt just ookeanides. Seetõttu kannavadki maailmamerede hoovused tohutuid soojushulki, mis inimtegevusest sõltumata mõjutavad kogu maakera kliimat.

Muidugi on Maa kliima aegade jooksul palju muutunud ja muutub paratamatult ka tulevikus — inimeste tahtest ja tegevusest sõltumata.

Tänapäevased meteoroloogiateenistused ei suuda oma hiigelaparatuurist ega ülemaailmsete ilmajaamade infost hoolimata isegi ühe kuu täpsusega ilma prognoosida, sest seda mõjutavaid tegureid on väga palju.

Põhjuseid, mis kliimat pikaajaliselt mõjutavad, on veelgi rohkem, ent ÜRO “kliimaprofessorid” ja nendega kaasa jooksvad poliitikud tahavad kogu Maa kliima edasise kujunemise panna ainult ühele kaardile, milleks on inimtegevuse mõjul atmosfääri paisatud CO2.

Samas moodustab see eritatavast süsihappegaasi koguhulgast vaid tühise osa, umbes 5%. Ülejäänud ligi 95% tekib looduslike protsesside (nt vulkanism, orgaaanilise aine kõdunemine, organismide hingamine) tagajärjel.

Mis on aidanud liigset süsihappegaasi aastatuhandete jooksul atmosfäärist kõrvaldada? Esmalt muidugi taimestik. Rohkem kui viljapõllud, heina- ja karjamaad ning sood neelavad süsihappegaasi “maakera kopsud” ehk metsad, eriti troopilised vihmametsad.

Aga peamine süsihappegaasi siduv ja mahutav reservuaar on ookeanid, mis sisaldavad lahustunud CO2 näol kuni 90% kogu Maa ringluses olevast süsinikust.

Süsihappegaasi neeldumist maailmameredes kindlustab ühelt poolt ookeanides kasvavate veetaimede ja vetikate suur CO2 sidumise võime ning teisalt surnud veeorganismide ja mineraalsete moodustiste pidev settimine ookeanide põhjakihtidesse.

On oletatud, et ookeanide vetikad ja veetaimed neelavad isegi rohkem süsihappegaasi kui kogu maismaa taimestik.

Aitab lollitamisest

Kui uskuda ÜRO kliimauurijate andmeid maakera keskmise temperatuuri tõusu ja CO2 sisalduse suurenemise kohta viimasel sajandil, tekib kahtlus, kas see on tõesti inimtegevuse tagajärg või siiski meist sõltumatult toimuv looduslik protsess.

On ju ajaloost teada pikemaid, kümneid tuhandeid aastaid kestnud külmemaid jääaegu ning nende vahel valitsenud soojemaid perioode. Neil soojematel perioodidel on atmosfääri süsihappegaasi ja teiste kasvuhoonegaaside sisaldus olnud kõrgem kui jääaegadel ja tänapäeval.

Nii Euroopa kui ka Põhja-Ameerika ilmastiku kujunemisel on peale päikese aktiivsuse muutumiste määrav osa Arktika ja Põhja-Atlantise meteoroogilistel protsessidel. Külm arktiline õhk keerleb pöörisena ümber põhjapooluse, moodustades seal külmade õhumasside ette nagu loodusliku tara ning takistades sellega nende tungimist lõunapoolsetele aladele.

Hiljutised muutused Põhja-Atlandi õhurõhkudes on seda barjääri aga nõrgendanud ja külm õhk saab arktilisest tarast üle hüpata. Lõunasse tungides põhjustavadki need põhjast tulevad arktilised antitsüklonid teadlaste väitel meie viimaste aastate külmi ja lumerohkeid talvi.

Mündil on aga ka teine külg: lõuna poolt takistuseta põhja liikuv soe õhk on hakanud põhjapoolseid alasid soojendama. Seetõttu on sealsed temperatuurid kõrgemad, kui nad praegusel ajal olema peaksid. Nii mõõdeti Kanadas ja Gröönimaal mullu detsembris normist kümme kraadi soojemat ilma, mida kliima soojenemise teooria pooldajad inimtekkelise süsihappegaasi süüks ajada püüavad.

Mõistagi ei tähenda eeltoodu, et võiksime loodusvarade armutut kulutamist senises tempos jätkata ning kasvuhoonegaaside piiramise kampaaniast võib isegi omajagu kasu olla.

Kuid senise rahva lollitamise ja hirmutamise asemel võiks sealjuures tuua välja õigeid põhjuseid, tegutsedes inimeste hea tervise ning Maa elukeskkonna puhtuse säilitamise nimel.