Kas tuleb kriis või ei tule
Kui järgneb börsi kiire tõus, ei kohta me kuskil sama suuri ega emotsionaalseid pealkirju, mis sisendaksid kergendustunnet ja optimismi. Tõusutulu kasseeritakse sisse vaikselt ja tagasihoidlikult.
Börsid ja pangad kerjavad meilt tähelepanu oma probleemidele, kuid selle võrra jääb meil vähem aega ja energiat omaenda elu korraldamiseks. Näiteks jama euro ümber on kestnud juba aastaid, lahendust ei ole näha, kuid ka midagi hullu pole ju juhtunud.
Võib-olla ei olegi probleem nii tõsine, kui turud sisendavad, ehk on tegu lihtsalt linnugripi-fenomeniga finantsmaailmas? Mida kõike võinuks me sel juhul ette võtta nende tundidega, mida oleme viimaste aastate jooksul kulutanud kriisiuudiste lugemisele ja vaagimisele!
Oleksime võinud lugeda veel rohkem häid raamatuid, mängida lastega, sõita jalgrattaga või miks ka mitte lihtsalt veidi kauem magada. Ka pankur Indrek Neivelt on tänases intervjuus Maalehele seda meelt, et hüperinflatsiooni ohtu ei ole ning maailm kokku ei kuku.
Siiski väärib tähelepanu luulelend, mille abil meile seda võib-olla saabuvat kriisi kirjeldatakse. Majandusprognoose “alandatakse”, euro on “määratud hukule”, inflatsioon “röövib” hoiused jne. Niisuguste metafooridega luuakse kujutlus majanduskriisist kui personifitseeritud vastasest, näitavad keeleteadlane George Lakoff ja filosoof Mark Johnson oma äsja eesti keeleski ilmunud kultusteoses “Metafoorid, mille järgi me elame”.
Kui on vastane, siis tuleb temaga mõistagi võidelda ja sõdida, tema hävitamise nimel tuleb kanda ohvreid. Aga kas vastane tegelikult ikka on olemas? Või on vastaseks lihtsalt meie oma ahnus?
Eksisteerib muidugi võimalus, et ees ootavad tõesti rasked ajad. Ent ka siis tundub mulle mõistlik kriisiuudiseid vahelduseks ignoreerida. Meie võimuses lihtsalt ei ole enam midagi muuta, nagu meie valitsuski on teatanud, et ta ei suuda mõjutada hindu Eesti poodides.
Kui kriis tuleb, on ta nagu merelt tõusev torm, mida ei saa ära hoida. Niisiis keetkem kannutäis kohvi (kuniks veel elektrit jätkub) ja nautigem aknalt looduse
stiihiat.
Pealegi pole ju üldse veel selge, kumb on ajaloo palge ees olulisem fakt: kas see, et Eesti liitus euroga või näiteks asjaolu, et mitu aastat elas Eestis vene kirjandusklassik Sergei Dovlatov, kelle 70. sünniaastapäeva Tallinnas äsja tähistati.
