Peeter-Pauli katedraal Tallinnas. Foto: Andres Putting

Oleme elanud aastaid suht priviligeeritult, ühiskond on taganud heaolu ja turvalisuse. Meie esivanemad on näinud, käinud läbi ja kannatanud sõdades, meie aga pole tänase olukorraga harjunud. Kuid manitseda ei ole praeguses olukorras õige.

Tuleb säilitada rahu ja lootus.

Katoliku kirikupea paavst Franciscus on kuulutanud välja 19. märtsi üleriigiliseks palvepäevaks ja reede, 20. märts kannab kogu Itaalias kristliku algatuse nime “24 tundi Jumalaga”. Ka Eesti ühineb selle palvepäevaga. Usun, et tegelikult kogu maailma kristlaskond, kelleni info on jõudnud.

Väga paljud inimesed on surnud pandeemia tõttu Itaalias, mitukümmend tuhat on haigestunud ja palju veel on haigeid, ei ole teada.

Nii Itaalia kodanikud kui meditsiinitöötajad lehvitavad maskide tagant maailma poole loosungeid kirjaga iorestoacasa (mina jään koju), mida peetakse ainsaks viiruse leviku peatamise viisiks. Ei ole ilmaasjata, et paavst palub palvetada kõikidele inimestel üle maailma. Iga päevaga tekib ühes või teises kogukonnas onlinepalvegruppe, sest olukord on raske ja vaid Jumal suudab aidata.

Mõned päevad tagasi sõitis paavst Franciscus Vatikanist välja, et külastada kaht pühakoda, mis on tuntud imettegeva ikooni ja risti poolest.

Ta palus Jumalat kogu südamest, et Ta aitaks meid ja peataks pandeemia leviku. Samuti palus ta jõudu kõigile, kes seisavad “eesliinil”, eriti meditsiinitöötajad. See paavsti žest liigutas paljusid üle maailma — tulla isolatsiooni ajal välja Vatikani müüride vahelt ja olla võrdne kõikide teiste inimestega ning kannatada koos kogu maailmaga. Paljud on Itaalias kommenteerinud, et paavsti ettevõtmine andis palju jõudu ja tuge.

Mons. Antonio Napolioni, Cremona piiskop Põhja-Itaaliast on tervenenud tänaseks covid-19st ja pääsenud välja haiglast.

Oma sellenädalases intervjuus julgustab ta neid, kes on haigestunud: “Usaldagem ennast enesekindlalt neile, kes teist hoolivad. Tunne, et iga hetk võib olla võimalik paraneda! Seda ei pruugi alati juhtuda, kuid ka kõige raskemates olukordades tuleb lootust elus hoida.”

Piiskop Napolioni oli haiglas kümme päeva ja nüüd peab ta veel olema karantiinis paar nädalat ja kontrollima oma tervislikku seisukorda.

“Kindlasti on see olukord kogu inimkonna elukooliks. Kuid hoidkem usku ja toetagem üksteist,” sõnas ta. Piiskop näeb sellest haigusest väljatulemist ka kui teist võimalust, mis on talle antud.

“Issand on soovinud, et minu teenimisamet jätkuks,” lisas Napolioni. Oma intervjuuga tahab Cremona piiskop julgustada ja anda lootust kõigile, ka neile, kellel võib olla katsmuste aeg ees.

Palvepäevad, onlinejumalateenistused, vaimne nõuanne ja tugi ei ole täna kindlasti usupropaganda — see on kiriku osalemine kogu rahva ja riigi pingutustes selle probleemi lahendamiseks. See on usaldamine kellegi veel suurema kätte, et ületada raskus, mis on inimkonda tabanud.

Praegusel ajal peame rohkem hoidma rahu ja rõõmu.

Isegi kui täna on raske, tuleb osata hoida rahu ja toetada selles rahus üksteist ning mitte kaotada väikeseid igapäevaseid rõõme meie elus. Hoida kokku ja rääkida ning kirjutada neile, kes elavad üksi.

Üksindus viib ära rahu ning tekitab ebaturvalise tunde, tekitab paanilise vajaduse vaadata välismaailma uudiseid, mis tekitab ebakindlust ja ärevust. Hingelist abi saab just praegusel ajal osutada kirik, see ongi ju kiriku funktsioon aidata ja toetada moraalselt inimesi, eriti kriisi ajal, milles me elame.

Ja ka igaühel meist on vastutus hoida oma lähedasi ja jagada kõige pisemaid rõõme. Hoiame rahu ja palveühtsust raskel ajal.