Liikmelisus rahvahääletusele

63miljonilise elanikkonnaga Suurbritanniat sellised hirmud ei kammitse. Sel nädalal esitas Ühendkuningriigi valitsus parlamendile eelnõud, mis seadustaks tooride 2017. aastaks planeeritava referendumi ELi liikmelisuse küsimuses.

Loomulikult on samm välja mängitud nii, nagu oleks peaminister David Cameron kõigepealt nii väidetavalt idee algatajatele, euroskeptikute parteile UKIP-le kui ka parteikaaslastele pikalt vastu punninud ja siis alla jäänud. Ent tegelikkuses on vastavaks käiguks soodsat avaliku arvamuse pinnast kobestatud juba alates hetkest, mil konservatiivid 2010. aasta maikuus võimule tulid.

Brüsseli ärevate diplomaatiliste ringkondade rahustamiseks on selle kõmulise ELi rahvahääletuse eelduseks kuulutatud konservatiivide võimalik võit kahe aasta pärast toimuvatel valimistel. Ning mainitud seadusemuudatusega on toorid tsementeerinud ka eelseisva kampaania ühe põhilise diskussiooniteema. Kas sellest kujuneb just nimelt peateema, on kahtlane.

Kuigi brittide isepäisest tegutsemisest saab välispoliitikat kajastavale pressile üks suur magus kont järgmiseks neljaks aastaks, on siinne elanikkond nii enesekeskne, et teda huvitavad pigem pankurite boonused ja riigikogulaste kuluhüvitised kui et mingi ähmane euroliit.

See ongi konservatiivide julge initsiatiivi alus. Pehmelt öeldes mitte eriti karismaatiline Ed Miliband ei saa Cameronile populaarsuse poolest ligilähedalegi, mistõttu isegi veendunud valijad lasevad end praeguse peaministri moodsast pehmeid väärtusi propageerivas nn uues konservatiivsuses veenda.

Tundub, et nad on Margaret Thatcheriga maakeeli öeldes nagu siga ja kägu, kuigi tegelikult pole tooride poliitikas nii suurt nihet üldse toimunud. Mida kinnitab ka seesama planeeritav referendum.

Talendikad poliitilised lavastajad

Koalitsioonikaaslasi liberaaldemokraate on toorid samuti suutnud kolme aastaga neutraliseerida ning Nick Gleggi sõnavõtud töötavad kui avaliku arvamuse baromeeter.

Teine põhjus, miks ELi liikmelisuse küsimärgi alla panemine on Suurbritannia peaministri jaoks nii riskivaba, ongi sellesama valijaskonna suhteline leigus ühendusse kuulumise osas. Eelnõu poolt lobisid tuntud euroskeptikud väidetavalt hoopis teises parlamendi erakonnas, toorid lihtsalt n-ö andsid survele järele.

Vaata kust tahes, asjale on antud selline kuldne demokraatia oreool, et selle vastu on oponentidel võimatu võidelda. Ühest küljest oleks idee algataja nagu rohujuure tasand, valitsus on lihtsalt instrument. Ja teisest küljest teeb otsuse rahvas, mis tähendab, et konservatiivid lihtsalt lähevad selle kullakaalulise rahva arvamusega kaasa. Kas pole ilusasti orkestreeritud?