Katrin Vaga: liikmesriikide kodanikud ei saa tegelikult ELi teemadest aru
Tegu on siiski vaid poliitilise horisondiga, sest lihtkodaniku jätab põletav arutelu Euroopa tuleviku üle ühtmoodi külmaks nii Maarja-, Inglis- kui Prantsusmaal. Ja ongi õige, sest elu vajab elamist siiski väljaspool helesiniseid poliitlubadusi ja föderalismist filosofeerimist.
Avang valimiskampaaniale
Tooride, Briti peamise võimupartei varjatud euroskepsis pole üllatus kellelegi, küll aga tundub paljudele ootamatult tulevat konservatiivide julgus see rahvusvahelisel poliitilisel areenil välja käia. On näha, et selle ELi poolt/vastu teemaga startinud Ühendkuningriigi siseriiklik valimiskampaania tõotab kujuneda mastaapseks mänguks, millesse on segatud ka USA.
Brittide mäekõrgust poliitilist enesehinnangut olen juba varemgi maininud. Ent kuna Union Jacki all võitlevad valimistel peaasjalikult vaid kaks erakonda, on selge, et praegune peaminister seadis endale võimule saades mitte viis-, vaid vähemalt kümmeaastaku plaani. Ja riigi ELi liikmelisuse ümbermääratlemisel on selles plaanis suur roll.
Senised kolm aastat Downing Streetil läksid Cameronile ja tema kabinetile sisseelamiseks, eelarvekriisi lahendamiseks ning populaarsuse kindlustamiseks. Nüüd on aga saabunud aeg mõelda, kuidas kindlustada järgmine valimisedu − sellest ka peaministri hiljutine avaldus, et ELi-teemalist referendumit pole oodata enne Briti üldvalimisi 2015. aasta mais.
Maailma poliitiline eliit ootas hinge kinni pidades Cameroni kõnet, kus peaks täpsemalt selguma, milliseid tingimusi Ühendkuningriik ELile esitada plaanib.
Hoolimata sellest, et hiljutiste arvamusküsitluste kohaselt on 46% britte EList lahku löömise poolt, nii lihtsat valikut võimalik referendum ette ei näe. Kui otsida kulissidetaguseid põhjuseid Cameroni eurokriitilistele avaldustele, siis üks tema eesmärke on kindlasti UKIPi neutraliseerimine enne valimisi.
Avalik arvamus – kelle?
Mida siis arvab rahvas, keda Briti peaminister enda sõnul esindab? Aus vastus on − ja palun ärge ehmatage −, et rahvas ei arva midagi.
Seda näitavad kujukalt kõik aasta jooksul avaldatud küsitlused. Meedia muidugi avaldab uurimusi teise nurga alt, ent nii tekib avalikust arvamusest moonutatud pilt.
Saareriigi, nagu ka teiste liikmesriikide kodanikud, ei saa tegelikult täpselt aru, milliseid teemasid üks või teine poliitiline kurss endas kätkeb. Ning mis veelgi olulisem – kuidas see nende elu tulevikus mõjutama peaks.
Kindlasti ei saa arvamusvaeguses olijaid harimatuses süüdistada, sest ELi teemade käsitlus on siinses meedias olnud aastaid kas väga udune või suisa eksitav. Ning mida pikemalt selline ebamäärasus ka valitsuse poolt kestab, seda suurem on tõenäosus, et kodanik eelistab pigem kõige vanaviisi jätkumist. Uus, eriti kui see on tundmatu, võib olla hirmutekitav.
Millest aga rahvas väga hästi aru saab, on see, et referendumiga antakse talle hääl. Seepärast ongi juba kurikuulsa referendumiplaani pooldajaid brittide hulgas nii palju – nad lihtsalt tahavad võimalust otsustada. Isegi kui ei tea, mille poolt.
