Katrin Vaga: Näljane räägib ikka leivast

Pealkiri kuulub ühe mu Eesti tuttava kõnekäändude kuldvaramusse. Kuigi tavaliselt kasutatakse seda ülekantud tähenduses, on vanasõnal suhteliselt lineaarne kontekst – minusugused valge saia dieedil olevad eestlased põevad, vaatamata välismaa lookas poeriiulitele, parandamatut koduse toidukultuuri igatsust.

Minu koduskäimise stardimenüü näiteks on juba aastaid üks ja sama – värske peenleib, vürtsikilu, keedumuna ja roheline sibul. Sest pere ja sõprade järel on toit mu koduigatsuse nimekirjas auväärsel kolmandal kohal.

Alatasa muutuval kohviku- ja restoranimaastikul ringi vaadates ei suuda ma ära imestada, miks tahetakse nii omadele kui ka turistidele müüa pigem kehvapoolset pitsat või pastat, kui et head kodumaist kraami. Põhjus, miks 2010. aasta statistika kohaselt on ülekaalus eestlannasid brittidest kaks korda vähem, ongi see, et meie söögiharjumused on lihtsalt tervislikumad.

Vürtsikilust ja chorizo’st

Mu argentiinlasest sõber küpsetab ise saia ning võrratuid empanada’sid. Ühest küljest talle lihtsalt meeldib süüa teha, aga samas ütleb ka, et brittide sai ei kõlba kuskile.

Lähedane itaallannast sõbranna on elanud Londonis juba kümme aastat ning pole enam nii pretensioonikas, ent tomateid ja mozzarella’t ta siinsest toidupoest samuti eales ei osta. Oliiviõli ja veiniäädika transportimiseks on tal alati kodusest Toscanast siia lennates pagas broneeritud, kuhu siis kõik need pudelid hoolikalt sisse pakitakse. Enne ärasõitu teeb tema ema kodus kolm korda päevas süüa, et tütart enne maitsetu Inglise toidu keskele saatmist kosutada.

Mu hispaanlasest sõbrale saadavad vanemad regulaarselt pakiga “seda õiget” toor-chorizo’t, mida ta sügavkülmas hoiab ja jaokaupa küpsetab, et pikemaks ajaks jätkuks. Küprose kreeklasest tuttav tassib kodust meepurke ning laseb enne äraminekut naabrinaisel vorste toppida, et Londonis oleks ikka õige toit laual.

Ma ei tea, paljud teist tunnevad, et kui ükskõik milline must leib rösterist läbi lasta ja võid peale määrida, on tegu kulinaarse tippsaavutusega ning pika paiga maitsemeeltele. No vot, meie siin olemegi täpselt nii leivanäljased.

Kuhu jääb värske toit?

Mille poolest siis selle vaid kahe lennutunni kaugusel asuva Ühendkuningriigi kodaniku toidulaud nii erinev on? Hommikusöök on tavaliselt valge sai, lõunasöök on samuti sageli kihiti laotud sai, ning õhtusöögiks mõeldud ülessoojendatavaid pooltooteid, millel pikk säilitusainete nimekiri peal, on toidupoed täis. Selle kõige juurde juuakse tohutul hulgal kihisevaid karastusjooke ja õlut.

Teisisõnu on minu arvates brittidel nn aeglase söömise kultuur täiesti välja surnud. See muidugi ei tähenda, et kümne miljoni linn London vaevleks kuidagi söögikohtade põuas. Ent kodune söögitegemise kultuur on selles riigis ikkagi nõrk.

Näiteks räägitakse Šotimaalt pärit kaerahelbepudrust nagu mingist eelajaloolisest imest, mis praegu enneolematut come-back’i teeb. Tüüpilise algkoolipoisi lunch-box ehk kaasavõetud lõunasöök sisaldab pakki krõpse, küpsiseid, šokolaadi, singivõileiba ning kokakoolat.

Aga kodumaale tulles tabab mind hirm, et muude arengute kõrval on meil kadumas ka tervislik ja värske toit.