Katrin Vaga: Ratturite paradiis
Kell näitab juba südaööd, mistõttu küsib ta trahvifrustratsiooni trotsides siiski, et kuidas ma koju saan. Viipan paarisaja meetri kaugusel siniselt kumavale jalgrattaparklale.
Autohullusest vabaks
Juba enam kui aasta ei sõltu mu kojujõudmine metroostreikidest või purjus noori täis ööbussidest. Olen suutnud ka kulukat autoomamise projekti vältida. Sest linnas, mis tundub vähemalt poole ulatuses koosnevat ülikitsastest ühesuunalistest tänavatest, vaid piirkonna elanikele eraldatud lubadega parkimiskohtadest ja iga ristmiku peal valepööret luuravatest turvakaameratest, on see igati vaimset tervist toetav otsus.
Eestis on hullumeelne autostumine veel mingil määral puberteedis ühiskonna kodanike staatusemääratlusega seotud.Lääne suurlinnades aga ollakse raha- ja ajakokkuhoiuga märksa kompromissitumad, ja juhid on ummikutes istumisest juba nii väsinud, et auto jäetakse tööpäevadel garaaži.
Selle asemel tõmbab suur osa südalinnas töötavatest spetsialistidest endale hommikul liibuvad trennipüksid jalga, topib kostüümi seljakotti ja kimab rattaga kontori poole.
Nelja aasta eest siia elama kolides märkasin üllatusega, kui märkimisväärselt keskkonnateadlikumaks ja rattasõbralikumaks on London ühes teiste Euroopa suurlinnadega muutunud. Rongijaamade rattaparklates leidus vaevalt tühja kohta, suur hulk hommikuti metropoli tööle saabujatest haaras jaamast oma lukustatud velo. Ei mingit metroos tunglemist ega bussiga ukerdamist.
Ehkki kui päris aus olla, tundus esialgu katkematu kosena tormavasse vasakpoolsesse liiklusse sukeldumine küll lihtsalt pisut seikluslikumat sorti enesetapukatsena. Kuid esialgne hirm oli asjatu – mingeid eraldatud rattateid siin pole, aga selle liiklusvahendi kasutajad on tänaval täiesti arvestatud liiklejad ning kõik vajaolevad viidad on samuti püsti. Ka minust on saanud rahulolev linnajalgrattur. Ja tänu selle eest läheb Boris Johnsonile.
Taevasinised linnarattad
Kui pulbitseva energiaga ja poisikeselikku Londoni linnapead järgmine põlvkond muul põhjusel ei peaks mäletama, siis kobakate Barclay panga silti kandvate taevasiniste linnaratastega on mees küll end Londoni liikluse reformijaks kuulutanud. Rahvasuus Boris Bike’iks hüütavad kaalukad linnaristlejad võeti kasutusele kolme aasta eest.
Need ühistranspordiga võrreldes kasutajale odavad, samas varastele liiga rasked, mugavalt ligi kuuesajas kesklinna rattadokis pargitavad liiklusvahendid on Londoni liiklust tublisti muutnud. Värskelt entusiastliku ratturina tundsin isegi hiljuti Pariisis viibides, et päikeselise ilmaga metroos istumine on ajaraiskamine, ja katsetasin ka sealset linnaratast. No pole paha.
Ah jaa, minu parkimistrahviga tuttav helistas mõne päeva eest ja teatas entusiastlikult, et jätab oma uhke auto edaspidi koju, sest “Boris Bike on nii geniaalne – tulen rongiga Londonisse, ja saan sealt kohe ratta võtta.”
Mul on ainult üks küsimus: miks muidu nii uuendusmeelses Eestis veel sellist kampaaniat püsti pandud pole?
