Tundub, et inimkonnal on kadunud ellujäämissoov, miks muidu tahetakse teha asju, mis sugugi maailma ei paranda.

Alati kui vaatan tuules kõikuvaid kaselatvu, meenuvad mulle Võrumaalt pärit, sõja eest Rootsi pagenud luuletaja Raimond Kolga paar luulerida: “Aga tuul jäi viil tüühhe, kõost kõllatsõst luuda tegemä, pümehede üühte.” (“Aga tuul jäi veel tööle, kasest kollasest luuda tegema ööpimedusse.”)

Mu seemnest kasvatatud, veidi hilja külvatud astrid üllatasid oma lillade, tumepunaste, roosade, kreemikate õitega. Seni kui torm nad räsis ja vihm vetitas nende käharad soengud. Aga nad jäid kasvama ja õitsema minu luuletusse, mille neile pühendasin.

Sündisin sügise sünnipäeval ja sellepärast on sügis alati olnud mulle meeltmööda.

Avalehele
0 Kommentaari
Loe veel: