Kaupo Vipp: Rahvusriik versus haldusreform
Sest majandusefektiivsusest lähtudes on nii pisikese rahvaarvuga omaenda riigiaparaadi ülalhoidmine loomulikult nonsenss. Nii panustabki iga Eesti elanik oma riiki oluliselt tohkem, kui "normaalsuurusega" riikide kodanikud, kuigi juba ette teadaolevalt on vastu saadavad "avalikud teenused" paratamatult kasinamad. Sel taustal on kummastav, et me omariikluse alusteni küündiva haldusreformi arutelu on piirdunud vaid kuludest ja teenustest kõnelemisega.
Rahva majanduslikult ebaratsionaalset panust oma riiki ei saa pelgalt "natsionalismiks" lihtsustada. Sõltub ju kogu inimkonna tulevik sellest, kas õnnestub alal hoida meie planeedi looduslikku ja inimkonna kultuurilist elurikkust. Eesti kultuur on üks osa mitmekesisusest, mida tuleb globaalse ühtlustamissurve eest kaitsta. Ükski organism ei saaks toimida, kui selle erinevad organid ühtlustuks nt üheks "globaalseks" lihaskoeks või maksaks. Ainult erinevuste koostoime võimaldab maailmal toimida, rakkudest organismideni, liikidest kultuurideni. Sellest vaatenurgast pole meie põhiseaduse preambulis toodu mitte ainult meie õigus, vaid ka kohustusi.
Majandushuvide survel toimival globaliseeerumisel on olnud kultuuridele sama ühtlustav ja hävitav mõju, kui planeedi taime- ja loomaliikidele. Sarnase burgeri ja Coca-Cola saab sarnasest putkast igal kontinendil. Samad kaubamärgid, seebikad, suhtlusvõrgustikud, lootused ja unistused kõigile - seda dikteerib globaalmajanduse loogika, sest see on majanduslikult ratsionaalne. Kui väärtushinnangud ja kultuurihoiakud kõikjal sarnaneks, tarbitaks kõikjal just seda masstoodangut, mida meile moe, reklaami, info-ajupesu ja seaduste ostmisega serveeritakse - toidust tarbekaupade ja päevauudisteni. Kui tugevnev ühtlustamissurve suudaks kaotada end seni pidurdava kultuurilise mitmekesisuse, kaoksid muidugu ka rahvusriigid. Aga eripärastes rahvuskultuurides juurduvate väärtushinnanguteta oleks juba kogu inimkond massimeediaga manipuleeritav marionettide teater. Globaalmajandusliku ratsionaalsuse valguses jääb põliskultuuri säilitamise püüe alati vastuvoolu ujumiseks.
Põliskultuuri haldusmaastik
Meie maa- ja rannarahva kultuur on alati olnud kodu- ja perekeskne, oma elukohale, selle loodusele ja nendega seotud toiminguile keskenduv. Vastavate eripäradega seotud traditsioonid ja oskusteave ongi see, mis on põliskultuurina põlvest põlve edasi kandunud ning inimeste elule mõtte ja väärtuse andnud. Hando Runnelit tsiteerides: "Täna on kultuur paljude arust mingi vaimne toodang, mida kirjanikud, näitlejad ja kuntsnikud siis raamatute, teatri või televisiooni kaudu rahvamassidele pakuvad. Ei ole. Kultuur on kõigepealt kodu, on see vaba inimese olemise, tegutsemise ja käitumise viis, mis tal omas kodus on". Kui kohalik loodus ja kultuur inimese jaoks ei kõnele, siis ei saa ta seda oma hinges hinnata, hoida ja armastada. Just kohalike eripäraste väärtuste, tavade ja teadmistega täidetud omanikutunne loob nii täiskasvanuile kui lastele põliskultuurilise eneseteadvuse.
Selge, et põliskultuuri aluseks olev omanikutunne ei oleks võimalik, kui võõrad saaksid pererahva koju kamandama tulla, kuis oma hooneid sättida, mida süüa, millal ja kuis mis töid teha, mida õigeks pidada jne. Sama kehtib iga kogukonna, hõimu ja rahvuse/rahvusriigi puhul. On loogiline, et kõigi demokraatlike rahvusriikide raames jõuti omavalitsusteni mitte ainult riigi-rahva, vaid ka maakoha-kohalike tasemel. Vaid nii saab kohalik elanik kohalikust kultuurist lähtudes kohaliku elukorralduse üle otsustada. Autonoomsus muudab isegi eksimused osaks vabast eneseteostusest ja vastutusest. Vastutusest vaba ja ilmeksimatu saab olla vaid võõraste käskude täitmisel. Pealisülesande valguses ongi kohaliku omavalitsuse põhieesmärk hoida oma kodukohast ning traditsioonidest hoolivas, vabas ja vastutusvõimelises kodanikus alal sedasama omanikutunnet, mis on igasuguse rahvuskultuuri ja rahvusriikluse aluseks. Seejuures on "avalik teenus" vaid üks vahendeist, mitte eesmärk omaette.
Eesti rahvuskultuur on Viru, Mulgi, Setu, Saare ja teiste kohalike kultuuriruumide summa. Edasise näitena Saaremaad kasutades - siinne kultuuriruum moodustub omakorda Muhu, Kaarma, Sõrve ning teiste kantide kultuurierisuste summast. Eripärad nende vahel ulatuvad tänini isegi kõnekeeleni välja, rääkimata kohapärimustest, kombestikest jms. Kogu Eestis paigutuvad kohalikud kultuurieripärad üsna selgelt muinasajast pärineva haldusjaotuse mustrisse. Järgides pinnavorme, looduslikke tõkkeid ja inimeste eluviisist tulenevaid erisusi, oli maa jagunenud muinaskihelkondadeks e külakondadeks. Just oma geograafilise eraldatuse, elanike paiksuse, autonoomse elukorralduse, kogukonnasiseste abielude jms tõttu säilisid neis suhteliselt suletud rahvuslikes üksustes vaid neile eriomased tavad ja kombed, keelemurded ja murrakud, riietumisviisid, töövõtted jms. Igal kogukonnal oma unikaalne kultuuripärand. Saaremaal vanim halduskorraldust kirjeldav dokument loetles siin 1234. aastal kuus külakonda: Mone (Muhu), Horele (Pöide), Waldele (Valjala), Carmele (Kaarma), Kiligunde (Kihelkonna) ja Sworve (Sõrve). Neist kaks esimest ja kaks viimast olid koordineeritult tegutsevad nö liitlaskülakonnad. Et jaotumine polnud pelk fiktsioon, seda illustreerib näiteks murdeuurijate tõdemus õ-hääliku geograafilise leviala lõppemisest idapool kunagise Sworve ja Kiligunde piire (hilisemate kirikukihelkondade Jämaja, Anseküla, Kärla, Kihelkonna ning lääneosa Mustjalast). Kirikukihelkondadeks ja hiljem mõisa(valda)deks tükeldamine oli võõras algatus. Siiski ei saa meie pealisülesandega arvestav, kohalike inimeste omanikutunnet säilitav reform liita omavalitsusi kokku suurematel aladel, kui olid muinasaegsed külakonnad. Kultuuriruumi loomulikku jaotumist järgiv haldusjaotus säilitaks ka põhieesmärkide järgimise eeldused.
Uued põhieesmärgid?
Taustaks kuluefektiivsus ning otsesõnastamata "reaalpoliitilised" hetkehuvid, väidab tänane ametlik retoorika, et omavalitsuste ühendamine on vajalik just avalike teenuste paremaks/efektiivsemaks osutamiseks kohalikele. Suurem teenindusasutus, kompetentsem teenindaja, kokkuhoid kuludes, parem elu kohalikele(!?). Kuid arutelu keskendamine teenustele, kuludele ja pendelrändele seostub kohalikel vaid "ääremaade" lõpliku hülgamise plaaniga. Uute "teenindusalade" piiritlemine juhib nn tõmbekeskuste võrgustiku poole, mis kujunes oma põhijoontes ajalooliselt välja NLiidu okupatsiooni tingimustes (rajoonid). See sobitus globaalsusele pretendeeriva, rahvuslust välistava impeeriumi korrastatuse ja majandussuunistega. Ning tänagi antakse meie tootmist, turge, transporti, keskkonda, rahandust - kogu majandust reguleerivad suunised meile väljastpoolt Eestit. On loogiline, et näiteks Saaremaal oleks neis oludes majanduslikult sobivaim kopeerida endist Kingissepa rajooni. Tänase valimissüsteemi tõttu tähendaks see siin, et valijate enamuse (st Kuressaare rahva) häältega valitavad linlased oleksid sunnitud juhtima kohalikku elu igas Saaremaa kolkas. Riigi pealisülesande valguses tuleks siinkohal jälle küsida: "Mis oleks sellisel pildil valesti?"
Tänane vaidlus käib paradigmas, kus vahend (teenus) on eksitatud eesmärgi kohale. See võimaldabki piirduda vaidlustega vaid rahanumbreis kirjeldatavate kasude ning kahjude üle, kuigi samas ei taheta kõnelda vastuoludest omavalitsuste ülesannete ja rahastamise vahel. Aga kultuurieripärasid mõjutava reformimise hindamisel satuks ainult rahale keskenduv arutelu ikka vale paradigma raamesse, kus, piltlikult väljendudes, poleks söömise eesmärk elusolemine, vaid elu eesmärk söömine. Sellises mõttemallis tuleks ära tunda toosama tarbijamentaliteedile apelleeriv ja vaid majandusefektiivsust esiplaanile upitav globaliseerumissurve, mis kultuurierinevusi nivelleerida püüab. Otsekohesemalt sõnastatult kõlaks see küsimusena: "Milliste materiaalsete hüvede vastu oleksite Teie nõus vahetama oma kohaliku kultuuri?". Järgmine küsimus käiks loogiliselt rahvusriigi kohta. Selles polegi midagi hullu, kui me nüüd tõepoolest "elame selleks, et süüa". Lõpuks on ju tähtis võimalikult rohkemate inimeste õnn. Meile jääb vaba voli kaotada oma riigi põhieesmärkidest majandusliku põhjenduseta idealistlikud sihid ja "kopitanud rahvuslus", kui need ei sobitu uuenenud kujutlustega õnnest. Kuid tehkem see valik siis teadlikult ja vastutades. Mitte iseend lollitades või asudes halama siis, kui on hilja midagi parandada. Kuni me pole ära otsustanud, kuhu me jõuda tahame, on pisut tobe vaielda õigema liikumissuuna üle.
Hetkehuvid jätkusuutlikuse vastu
Kuni põlisrahvas oma kultuuri utiili andnud ei ole, kuid ikkagi ei arvesta sellega seadusandlus ega riiklikud programmid, seni satuvad viimased paratamatult vastuollu põlisrahva väärtushoiakute ja arusaamadega. Rahva teadvuseni jõudes tekitab see võõrandumist oma riigist, tõugates "vana hea" moonakamentaliteedi poole: "võõras köis, las lohiseb". Ükskord aga iga otsusega seonduv rahva teadvuseni tingimata jõuab, hoolimata propaganda hetkemõjust. Pealisülesandeist hooliva kodaniku seisukohalt on ju tohutu vahe, kas täna hiidvaldade poole suunav "reaalmajanduslik pilt" tekkis riigi passiivsuse tõttu või pingutuste kiuste. Selge, et täna promotav reform pole muud, kui toimunuga takkajärgi kohandumine. Kui regionaalarenguid oleks põhieesmärkidest lähtudes aktiivselt suunatud, poleks sellist seisu lastud tekkida. Ja vastupidi - kui meie uueks põhieesmärgiks oleks nüüd tõesti majandusefektiivsus, siis tähendaks proaktiivne poliitika nüüd keskendumist Eesti ainsale tõelisele tõmbekeskusele, Tallinnale. Või otse Brüsselile. Kuid on kohatu kõneleda (riigi)laeva tüürimisest, kuni see passiivselt (globaal)hoovustega kaasa lengerdab.
Loomulikult ei saagi rahvuskultuuri arvestamiseta olla selget ja põhjendatud rahvuslikku ideoloogiat või poliitikat. Kui globaalmajanduse huvid suudavad me kultuuritausta kõrvale surudes kontrollida me mõtlemist, lähtuvad meie poliitilised otsused materiaalsest hetkeedust ja lähima valimisperioodi perspektiivist, mitte rahvusideaalidest või elukeskkonna pikaajalisest kestlikkusest. Arvatavasti kaalub reaalpoliitika ka haldusreformi puhul üles meie deklaratiivsed põhiväärtused. Olukorra muudab dramaatilisemaks asjaolu, et selline konformistlik ohverdus osutub juba lähitulevikus mõttetuks. Pole ju saladus, et tarbimiskultusele toetuv kasvumajandus on jõudnud väljapääsmatusse tupikusseiii. Globaalne heaolupohmelus aina süveneb. Iroonilisel kombel on seniteadaolevalt ainus väljapääs kriisist üldine taganemine lokaalsete põhiväärtuste juurde. Nende samade juurde, mille lagunemist tänases Eestis pelgalt majandushuvidest lähtuv haldusreform veelgi kiirendaks.
Reformi vedavast ministrist on jäänud mulje, et "mugavusreformi" tegelikke ohte kõigest hoolimata mõistetakse. See seletaks tema aktiviseerunud koostööd kodanikuliikumistega, mis toetavad kohalike kogukondade elujõulisust. Kuid sellega tehakse panus entusiastide altruistlikele ponnistustele, mitte terviklikule riiklikule poliitikale, nagu rahvusriigilt eeldada võiks. Nii et kelle mureks jääb siis meie senine pealisülesanne koos eluoluga tänases maakolkas? Valitsuse? Linlaste? Ei, kohalikud ei tohi endiselt võõrastele lootma jääda. Kohalik elu jääb ikka kohalike mureks. Maakogukondadel on aeg organiseeruda, et teha oma hääl kuidagi kuuldavaks ka kohapealse võimuvaakumi tekitamise järel. Ja ühtlasi tuleb valmistuda tööstusühiskonna globaalkriisi süvenemiseks, sest asjade arenedes on taas oodata linlaste valgumist maale. Nagu alati kehvadel aegadel.
