Kiremöll peletab

Praegu, paar aastat enne, kui mu tütar lasteaia lõpetab, pole ma veel otsustanud, millisesse kooli ta panen. Aga olen kindlalt otsustanud, millisesse kooli ma teda panna ei taha.

Ma ei taha oma tütart panna mitte ühessegi neist koolidest, kuhu pääsemise nimel kirjutatakse lapsi sisse nii võhivõõraste inimeste kodudesse kui avalikku sauna.

Kus üheainsa istekoha eest esimeses klassis võistleb kümme või isegi rohkem mudilast. Kuhu sissesaamine on emale-isale nii suur kinnis-idee, et lapse ukse taha jäämine tähendab tervele perele tohutut katastroofi.

Ma ei taha viia last kooli, kuhu pääsemise nimel pannakse laps eelkooli mitte lasteaia viimasel aastal, vaid hoopis varem. Kuhu saamiseks drillitakse last õhtute viisi, nii et õues jalgrattaga sõitmiseks või toas nukunurgas mängimiseks ei jää tal peaaegu üldse aega.

Samas ei kahtle ma sugugi, et üldises plaanis ongi selliste hinnatud “eliitkoolide” tase kõrgem ning sealse õpetuse kvaliteedis võib üsna kindel olla. Neis on tihti ka tugev oma kooli tunne (näiteks Tallinna reaalkoolis) või vaimsele poolele rõhu panemine (näiteks Vanalinna hariduskolleegiumis), mis on minu meelest tõeliselt sümpaatne lähenemine.

Ning kahtlemata on neis väga palju toredaid õpetajaid, kes teevad kõik, et lastel oleks koolis tore ja nad saaksid seal oma potentsiaali võimalikult hästi välja arendada.

Mind häirib hoopis suhtumine ja meelsus, mis nende koolide ümber levib. Iga hinna eest neisse pürgimine tekitab tahtmise sealt hoopis kauge kaarega mööda käia. Kõik see kumu ja melu ja kiremöll mõjub peletavalt ja tõusiklikult.

Õnneks on – enamasti küll väikestes maakohtades – ka väikesi armsaid koole, kus on rahulik ja õdus. Ning kuhu mineku eel jääb lapsel aega ka mänguasjade ja jalgratta jaoks.