Juhnani Püttsepp Ingmar Muusikus

“Eesti muutub ilusamaks,” märkis hiljuti sugulane, kelle koduküla sööti jäänud põllud mahetalunik tänavu üles haris. Tõsi – sugulane lisas oma lapsepõlvemaade kohta, et sealse põlismetsa on omanik nüüd maha võtnud, aga ta saab aru, sest see oli raieküps mets.

Inimene valutab metsa pärast südant ka siis, kui see ei kuulu talle.
Vastab metsakonsulent, kelle autopagasis leiduvad alati saapad tiheda võseriku läbimiseks: “Jah, leidub üksikuid ilusaid põllumaid ja metsi, aga metsamajandus tervikuna on meil üks ebamäärane asi. Okasmetsade osakaal väheneb ja lehtpuud ei väärindata. Metsade väärtus langeb, sest uuendus ei toimi.”
Vastab elupõline keskkonnaametnik: “Paarikümne aasta eest reisisime Norras ja imestasime, ossa pagan – terve maa rapsipõldudest kollane. Nüüd on meil samamoodi. Maa leiab rohkem kasutust, aga moodne elukorraldus trügib põllumajandusse. Ilma umbrohuta põllud. Mõtleme aga nende hukkunud mesilaste peale...”

Avalehele
0 Kommentaari
Loe veel: