Heiki Raudla Erakogu

Mäletan, et koolipoisina oli iga-aastane mustikalkäik minu jaoks igavene piin – põdrakärbsed krae vahel, ämblikuvõrk näos, näpud marjadest tumelillad... Üleüldse nüri tegevus. Seenelkäik oli märksa huvitavam, sest selle juures oli rohkem otsimist ja avastamist. Noaga oli vahva vart läbi lõigata ja vaadata, kas see on ussitanud või puhas.

Tegelikult meeldis mulle poisikesepõlves kõige rohkem kala püüda, sest kala ei pidanud otsima ega noppima – see tuli ise konksu otsa. Aga see selleks... Otsapidi jõudsin ikka metsa, nii või teisiti.

Avalehele
0 Kommentaari