Kui abi toob häbi
“Vaesed ise ei ütlegi, et nad vaesed on,” tõdes üks suure südamega aitaja. “Nad püüavad seda varjata ja ütlevad, et kõik on hästi. Sest neil on häbi, et nad vaesed on.”
Tegelikult ei peaks neil muidugi häbi olema. Ja küllap ei saa kõrvalseisjad päris täpselt ka aru, miks nood piinlikkust tunnevad. Üks pealtnähtud episood aitab seda aga ehk paremini mõista.
Seisis üks kitsikuses elav pere enne jõule ühe sotsiaaltööga tegeleva kristliku suunitlusega ühingu kontoris. Silmad häbelikult maas, käed tühjalt rippu, pea norus.
Nende ümber sagisid kolm-neli Skandinaaviast saabunud meest, ilmselt mõnest sõpruskirikust.
Mehed ulatasid perele pappkasti humanitaarabina saabunud kingitustega ning hakkasid ise neid üliagaralt näitama ja tutvustama — küpsised, hambaharjad, sall, kommipakk, kantud riided…
Sotsiaaltöö ühingu juht sädistas rõõmsalt kõrval, tõlkides annetajate juttu. Noorim Põhjamaa meestest üha filmis. Pere piilus silmanurgast, liikumatult, aralt. Ei puudutanud midagi. Ei poetanud sõnagi.
“Tehke nüüd nii, nagu avaksite ise seda kasti ja võtaksite sealt asju välja — nad tahavad seda filmida,” käskis ühingu juht perepead.
Mis tal muud üle jäi — tema oli ju kõigest vaene saaja ning ligimest aitama tulnute kaamerale poseerimine oli vähim, mida teha sai. Ava ainult kast, tõsta hambahari välja ning naerata!
Aga nõutud etendust jälgides oli ilmselge, et perele, kes tundis end niigi ebamugavalt, murust madalama ja väärtusetuna, oli see palve liig. Neil oli tõesti väga häbi. Kuid kas abistamine tohib abivajajale niiviisi mõjuda?
Ent kaamera muudkui töötas ja kinkijad vaatasid üksipulgi pealt. Võtke veel asju välja, veel ja veel!
