Tegelikult on ju mesilastega hädasid varemgi olnud. Minuvanused inimesed mäletavad, kuidas varroatoos peresid hävitas. Ega see haigus ole kadunud tänini, kuid sellega on justkui õpitud toime tulema. Veel varem oli probleemiks DDT ja teiste kloororgaaniliste putukamürkide massiline kasutamine, aga see on õnneks ammu minevik.

Mesilasperede kollaps

Ent käesoleva aastatuhande esimese kümnendi keskpaiku oli asi USAs jõudnud uuele tasandile. Mesilasperesid näis niitvat mingi seletamatu vägi, selget seletust sellele polnud. Nii saigi see nimeks colony collapse disorder, mida on eesti keelde tõlgitud üsna mitmel moel, aga mesilaspere kollaps on vast piisavalt asjakohane.

Iseloomulik on just töömesilaste kadumine, mis võib olla nii järkjärguline kui ka üsna ootamatu. Seejuures on hukkunud pesas tihti hea toiduvaru nii mee kui õietolmuna. Praeguseks on see oluliselt vähendanud mesilaste arvu Põhja-Ameerikas, ja Euroopas ei paista asi sugugi parem olevat.

Põhjuste üle vaieldakse tänini. Mõned spetsialistid arvavad, et tegu pole millegi muu kui vana tuttava varroatoosiga uues kuues või siis sellesama varroalesta levitatavate viirustega. Kahtlustatakse ka teisi parasiite või muid patogeene. Teisalt arvatakse, et haiguste hirmus kipuvad mesinikud ise ravimite liigse tarvitamisega mesilasperesid nõrgestama.

Vahel väidetakse koguni, et tegu pole üldse ühe ja sama nähtusega, vaid pigem koondnimetusega, kuigi sel juhul jääb selgusetuks, miks just nüüd on mingi arusaamatu needus mesilasi tabanud.

Nenditakse sedagi, et järjest ühetaolisemaks muutuv intensiivne põllumajandusmaastik lihtsalt ei paku mesilastele ja nende metsikutele sugulastele piisavalt korjepaiku, viimastele ka pesakohti.

Kahtlustatud on pestitsiidide mõju ja isegi raadiolaineid. Ning üsna paljud arvavad, et küllap on tegu eri tegurite koosmõjuga.

Viimane on tõenäoliselt õige, kuid siiski peaks kusagil olema see põhipõhjus, miks mesilaste ja teiste tolmeldajate käekäik on viimastel kümnenditel sedavõrd kiiresti allakäigule pööranud. Nüüdseks on see põhiline põhjustaja arvatavasti leitud – kuigi loomulikult on veel vara seda täiesti lõplikuks tõeks kuulutada. Ja paistab, et õigus oli nendel, kes kahtlustasid pestitsiide, eelkõige viimasel paarikümnel aastal üsna laialdast kasutust leidnud neonikotinoide.

Eelmisel kuul ilmus autoriteetses ajakirjas Science kaks artiklit, mis seostavad mesilaste ja kimalaste suremist just selle ainete rühmaga.

See, et putukamürk putukaid tapab, poleks ju mingi uudis, kuid üks uuring seostas tiometoksaami-nimelise neonikotinoidse pestitsiidi mittesurmavaid, arendaja katsete põhjal seni ametlikult ohutuks loetud mürgikoguseid mesilaste käitumishäiretega, mis viivad kiiresti kogu pere surmani.

Täpsemalt häirus mesilaste orienteerumine ja nad lihtsalt ei leidnud koduteed. Tagajärjeks oli just see pilt, mida tüüpilise mesilaspere kollapsi puhul näha võib: muidu justkui terve pesa, aga töömesilased on kuhugi kadunud.

Teine uuring näitas, et neonikotinoidse putukamürgi imidaklopriidi kogused, mis tavapärase kasutamise korral võivad levida põldudel ja nende ümbruses, mõjutavad kimalasi märkimisväärselt, vähendades uute emakimalaste produktsiooni 85%.

Juba varem on ka imidaklopriidi mittesurmavaid koguseid seostatud mesilaste orientatsioonihäiretega, mis jällegi võivad viia pesa kollapsini.

Lisaks otsesele, närvisüsteemi kahjustamisest tulenevale mõjule on alust kahtlustada neonikotinoide ka mesilastele kahjulikus koosmõjus teiste tegurite, eelkõige haigusetekitajatega.

Hiljutised uuringud kinnitavad, et imidaklopriidi üliväikesed kogused nõrgestavad mesilaste immuunsust ja teevad nad vastuvõtlikuks Nosema-nimelise patogeense seene rünnakutele.

Elutähtsad kemikaalid?

See võimendab mürgi hukutavat toimet. Teisisõnu, nende mürkide kasutaja külvab surma mitte üksnes mürgitatava põllu kohal lendavatele mesilastele-kimalastele, vaid surm levib hoopis laiemalt.

Kõige selle taustal pole ime, et neonikotinoidsete pestitsiidide keelustamist nõutakse üha valjemalt nii Euroopas kui Põhja-Ameerikas, vähemal määral ka mujal.

Kuigi tegu on väga tõhusate putukamürkidega, mis põllumehe muresid seoses kahjuritega tunduvalt vähendavad, ei ole see elutähtis kemikaalirühm. Enne nende ainete kasutusele võttu ei olnud ju Euroopas ega Ameerikas näljahäda.

Seevastu mesilased ja teised tolmeldajad on elutähtsad põllumajanduse toimimiseks ja maismaaökosüsteemide koospüsimiseks, nende väljasuremine tähendaks meile tõelist katastroofi.

Võimaliku hävingu ärahoidmiseks loobub mõistlik inimene mürgi kasutamisega kaasnevast mugavusest. Kui mesilased ja kimalased kaoks, poleks ju ka inimesel suurt lootust püsima jääda. Kas Eesti on valmis toetama nende mürkide keelustamist Euroopa Liidus?