Kuidas määratleda iseseisvust?

Mineviku suunas vaadates paistab olevat selge – riiklik iseseisvus kas on olemas või seda pole ning neid olekuid eraldav piirjoon on raskusteta nähtav. Kuidas on aga lood olevikus?

Et iseseisvus pole iseenesest tagatud ei lipu, hümni ega isegi põhiseaduse olemasoluga, on suurepäraselt teada ENSV näitel. Sest ka siis olid need väliselt iseseisvust markeerivad atribuudid formaalsete tunnustena olemas. Nagu oli ka olemas Nõukogude Liidus trükitud kaar­tidel “NSV Liidu administratiivne jaotus” liiduvabariiki tähistav ja teistest vennasvabariikidest eristuv “oma” värv (millegipärast oli Eesti tavaliselt luitunult kollane).

Vähe sellest, kaks meie tolleaegset liidukaaslast – Ukraina ja Valgevene NSV – kuulusid isegi sellise iseseisvaid riike koondava organisatsiooni nagu ÜRO koosseisu. Samas kui Šveitsi Konföderatsioon, mille iseseisvuses pole põhjust kahelda, tol ajal sinna ei kuulunud (muuseas võib märkida, et vahetult pärast sõda pöördusid Eesti NSV juhid Moskva poole vastuseta jäänud ettepanekuga taotleda ENSV-le ja teistele Balti riikidele Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni liikme staatust).

Teise äärmusliku näitena pole iseseisvusel ka mingit otsest seost sellega, kellele kuuluvad “maad ja vabrikud”, kuigi pole harvad juhused, kui võib kuulda kurtmist, et Eesti on välismaalastele maha müüdud.

Aga kui võrdluseks vaadata neidsamu maid ja vabrikuid, mis näiteks paiknevad kitsamalt New Yorgis ja laiemalt Ameerika Ühendriikides tervikuna, siis üsna pea selgub, et nende puhul on enamikul juhtudest pea võimatu öelda, kellele need lõppude lõpuks kuuluvad.