Suvel kipub rahvas ikka rohkem maale või püüab vähemalt mõtetes linnast eemal olla. Ja paljukest me siis Eestimaa väikestest paikadest teame, kui iseendaga seotud kohakesed välja arvata.

Tegusad eestvedajad

Rõõmu võib tunda aga ka nendest paikadest, kuhu endal õieti asjagi pole. Näiteks minu viimase aja vahvaimate tutvuste hulka kuulub kindlasti külavanem, kelle külla ma pärast esimest külaskäiku sattunud polegi, aga kus toimuvad sündmused on tänu Facebookile pidevalt silma all.

Imetlen siiralt selle külarahva pealehakkamist, tahtmist ja viitsimist eri asjadega jännata, üheskoos tööd teha ja pärast seda ka mõnusalt pidutseda. Mida kõike nad ette võtnud ei ole — külalaadast, ratta- ja paadimatkadest alates ning rohkete talgute ja külapäevadega lõpetades.

Neil on oma koduleht, blogi, foorum ja ohtralt aktiviste, kelle tuules ei saa ka ülejäänud rahvas passiivseks jääda.

Samamoodi elan väikest viisi kaasa ühe teise küla tegemistele, millega mul justkui ka midagi tegemist ei peaks olema. Aga nendesamade külasädemeks nimetatud agarate inimeste teotahe võlub ja lausa tõmbab enda poole.

On seegi küla tegus ja toimekas, seda eeskätt tänu mitte väga ammu külla kolinud eestvedajatele, kes on raputanud ellu nii kohalikud noored kui ka eakamat sorti rahva.

TV 3 poolt välja hüütud kõige-kõigema küla valimine on mõistagi ülearu pretensioonikas loosung. On ju selge, et selleks peaks valim olema esinduslik ja lai, aga selle saavutamise asemel on teletegijate eesmärk pigem meelelahutus — saatelõigule eraldatud kolme-nelja minuti jooksul ei jõua külast ju parimagi tahtmise juures põhjalikku pilti saada.

Üht-teist aga saab külade kohta teada ometigi ning eks ole välja otsitud just need asjad, kohad ja tegevused, mille poolest see koht teistest erineb ja omataoliste hulgast esile tõuseb.

Nii saame teada, et Metsanurme külas elab kurat, keda tuleb käbidega pilduda, et oma kurjusest lahti saada. Veel on külas arhailise kiviheitemasina täiesti töökorras mudel, oksaraagudest ehitatud riietevahetamise kabiin ning rehvidest, klaasist ja pudelitest maja — suurepärane näide nutikast taaskasutusest!

Pikva külas on oma lennuk ja lennuliin, Tõhelas roheline külabuss ja koduloopööning. Küllap on kui mitte just kõigis, siis ometi väga paljudes väikestes külades midagi vahvat ja erilist, millest kohalikud vaimustunult pajatada tahaksid. Külasädemeid jagub ju kõikjale.

Napist eetriajast hoolimata oleksin tahtnud näha märksa rohkem viimistletud saatelõikusid, mitte koduvideosid meenutavaid külatutvustusi. Kui intervjueeritav ei oska reporteri küsimusele paugupealt vastust anda ning kohmetult kõrvalseisja abi ootama jääb, oleks võinud selle vabalt välja lõigata ning sel moel lisandunud vabad eetrisekundid asjalikuma ja informatiivsema teabega täita.

Nähtavad traagelniidid

Eeltoodud etteheited puudutavad eeskätt neid lõikusid, kus reporterimikrofoni hoiab Eve Heinla ehk siis Tõhela ja Pikva külast rääkivaid lugusid. Kaidi-Kerli Kärneri Metsanurme küla tutvustus jätab tublisti professionaalsema mulje — traagelniite, mis Heinla puhul teravalt silma torkasid, ei ole sedapuhku üldse näha.

Paistab, et ka televaatajad oskasid seda hinnata. Õhtulehe veebiküljel toimunud hääletuse edetabel on täpselt selline, nagu ka videolugude paremusjärjestus professionaalses mõttes minu silme läbi — esikoht Metsanurme külale, teine koht Tõhelale ja kolmas Pikvale.