Külli Maasik: Kohalikud apteegid väliskettide rünnaku all
Lisaks patsiendikaitse eesmärgile teenuse sõltumatuse kaudu on selge, et see piirang kaitseb ka Eesti kohalikke proviisorapteeke, ehk üldises plaanis öeldes kohalikku väikeettevõtlust. Väikeettevõtlus on nagu maa sool, mis annab inimestele tööd, suurendab ühiskonnas sidusust ja võimaldab pidada oma ametit missioonitundlikult ja südamega.
Apteekrite võitlus oma elukutse ja olemasolu eest on muidu rahumeelsed ja tasakaalukad inimesed viinud meeleheitele, mistõttu on leidnud aset kaks tõsist aktsiooni seoses Riigikogu ja Sotsiaalministeeriumi tegevusetusega: apteekrite meeleavaldus Toompeal enne jõule ja pärast aastavahetust maa-apteekide hoiatusstreik. Nende mõlema sõnumiks oli kehtestada lõpuks patsiendikeskne regulatsioon, mis kaitseks teenuse sõltumatust kõrvalistest ärihuvidest ja ülemäärasest kasumijahtimisest. Seda eesmärki täidab kõige paremini proviisori omandil põhinev apteek. Proviisor on ju andnud vande kaitsta patsientide tervist, seda vannet ei unusta ta ka omanikuna, kui puudub väline surve.
Eelmise aasta lõpul leidis kajastamist Kunda apteekri Tiina Salusaare lugu, keda ähvardab oma apteegist väljaviskamine Leedu Maxima ketti kuuluva Euroapteegi poolt. Leedukate esindajad soovisid apteeki ära osta ning kui sellest keelduti, siis lubati proviisorapteek lihtalt väljasuretada kaubeldes kahjumitega kuni 5 aastat. Lisaks Kundale oli aasta lõpus teada, et löögi all on ka Vändra ja Räpina proviisorapteegid, kuna ka sinna olid laienemas ketid.
Kahjuks olen tänaseks samasse olukorda jõudnud ka mina, kes ma pean Tamsalu Apteeki. Tamsalu on väike koht, kus on vähem kui 2000 elanikku. Nüüdseks on aga teatavaks saanud, et seesama Euroapteek planeerib avada ka siia apteegi. On selge, et väikesesse asulasse kahte apteeki vaja ei ole, sest nad ei majandaks end ära. Seetõttu mängitakse samale kaardile nagu Kundas – nõrgem tegija lihtsalt suretatakse välja olles valmis selle nimel kandma kasvõi mitu aastat kahjumeid.
Õnnetuseks ei ole ka mina viimane ohver – apteegiketid otsivad uusi töötajaid ka veel Haljalas, Ahtmes, Loksal, Tõrvas ja Tapal. Ilmselt on eesmärk neisse väikestesse kohtadesse laieneda ja suurendada turuosa nõrgemate arvelt. Küsimus – kust neid töötajaid leitakse? Ega muud võimalust pole, kui üleostmine olemasolevatest apteekidest, milleks on kas kohapealsed või kaugemal asuvad proviisorapteegid, mille majandusjõud ei suuda suurte välisfirmadega võistelda. Praegu aktiivselt käivitunud protsessi nimeks ei ole midagi muud, kui turu ülevõtmine kohalikelt proviisorapteekidelt. Kas tõesti valitsus ja riigikogu eelistavad leedukate või soomlaste ärihuve kohalikule väikeettevõtlusele, mis tasub riigile ka kõiki makse? Välismaised ketid ju viivad oma kasumi välismaal asuvatesse emafirmadesse, Eesti riik ei teeni nende kasumilt midagi.
Praeguse eelnõu kohaselt on suure nõudlusega piirkonnas ehk 4000 või enama elanikuga asulas võib ühele proviisorile kuuluda kuni neli üldapteeki. Maapiirkonnas ehk väikese nõudlusega piirkonnas apteekide arvule piiranguid ei kehtestata.
Kuid tuleb kaitsta ka alla 4000 elanikuga asulaid, kus on olemas korralikult tegutsev apteek, et sinna kõrvale ei tekiks ketiapteek, kes suretab välja proviisorapteegi. Selleks peaks eelnõusse lülitama täiendava piirangu, mis võimaldaks väikeasulate apteekidel end siiski ära majandada.
Ma siiralt loodan, et riigikogul on niipalju tarkust, et võtta vastu seadus, mis kaitseb proviisorapteeke, kuna need ei ole müügimasinad, vaid tervishoiuasutused, mis teenivad patsientide huve.
