Kumba süüa – puhast või mürgirohket?
Mulle tegi rõõmu noore muusiku Norman Salumäe vastus ajakirjas Naised esitatud küsimusele, millal ta viimati oma rahva üle uhkust tundis. “Kui seisti eestimaise toodangu eest Rimis,” vastas Norman.
See üksmeelne ülesastumine välismaise kaubandusketi vastu, kes püüdis vaikselt loobuda eestimaisest lihast ja toita meid selle asemel kahtlase väärtusega välismaise toodanguga, näitas, et inimesed oskavad hinnata kodumaist ja vajadusel ka selle eest seista.
Kaubaketid pole loobunud meid petmast. Hiljaaegu toodi Maalehes välja, kuidas nad omamärgitoodete sildi all (justkui kauplus ise valmistaks) pakuvad samuti kahtlase väärtusega toodangut.
Kodumaise liha kõrval peame seisma teistegi omamaiste kaupade, eeskätt aiasaaduste eest. Nii mujal Euroopas kui ka Eestis korraldatakse uuringuid, kui palju leidub aiasaadustes taimekaitsevahendite jääke. Siinjuures on kehtestatud piirnormid, kuid neist ei peeta kinni.
Seesama Rimi pakub ohtralt välismaiseid puu- ja köögivilju. Mõnest Lõuna-Aafrikast, Hispaaniast, Türgist või mujalt pärit aedviljast on leitud isegi 4–9 piirnormi ületavat taimekaitsevahendite jääki. Hispaania päritolu kurgis võib olla kuni 7, samalt maalt pärit maasikates, tomatites ja paprikas kuni 4 taimekaitsevahendite jääki. Ka Poola õuntega pole seis kiita.
Rõõmustav on see, et Eestis kasvatatud aedvili on sellistest jääkidest tunduvalt puhtam.
Maaülikooli professori Anne Luige sõnul on kodumaistes õuntes ja marjades imporditutega võrreldes rohkem ka tervist tugevdavaid antioksüdante.
Samas on professoril kahju, et seire käigus ei määrata laialt kasutatavas umbrohutõrjevahendis leiduva tegev-aine jääke, mis mõjutavad inimese hormoontalitlust ja vähendavad meessuguhormoonide teket.
