Kuninglikud valikud
Ühtlasi anti välja hulk päevakäske, mis puudutasid Põhja-Ameerika elu seniseid tahke alates Kongressi ja Senati laialisaatmisest (ühes lubadusega korraldada aasta pärast küsitlus, kas keegi seda üldse tähele pani) ning lõpetades õllesse ja rahvuslikesse spordialadesse puutuvaga.
Eesti ei ole kahjuks kunagi Briti (ega, veel kahjuksim, näiteks Prantsuse) koloonia olnud. Meil on olnud kestvaid alluvussuhteid üksnes Saksamaa, Taani, Rootsi, Poola, Venemaaga.
Ometi tundub just viimasel ajal, et meie tahe ja võimekus etendada Riiki kui sellist koos kõigi tema ülesannetega on tublisti nõrgenenud. Vähemalt võrreldes kahekümne aasta taguse lootusrikkuse ja entusiasmiga. Võib-olla käib täielise Eesti Vabariigi ülalpidamine meile objektiivselt üle jõu, võib-olla on olmeolud ja reaalpoliitika meid jalgupidi maa peale, et mitte öelda õkva mudaje toonud.
Päris kindlasti ei ole see õnnis rahulolu, mis kodanike silmist paistab ning suust ja sulest purtsatab. Kui veel mõni aasta tagasi leidsid nurin ja kurin (või nurjus ja kurjus?) endale vaenlasekuju ja väljalaskeventiili teatud üksikisikute ehk siis ühe või teise poliitilise jõu näol, siis nüüd jääb mulje, et untsuläinud riigivõimu kehastavad kõik parlamendierakonnad, kõik Riigikogu saadikud ja kogu poliitiline süsteem. Viimased ei ole jätnud ka palju tegemata, et renomee räbalduks.
Kui Taani kuninganna või Rootsi kuningas asjaomase edikti välja annaksid ja kuulutaksid, et olgu Euroopa Liidu ja NATOga edasi nagu on, aga ajalugu on ajalugu ja teie, eestlased, olete nüüd eksperimenteerinud küll, tulemused on lauale pandud, kiire küsitlus Patkuli trepil ja Peetri platsil või mis nime ta teil nüüd kannabki, näitab, et meie iidsete alamate õnneseier sebib nullimail ning edasi on jutt lühike.
Räägime läbi, millega te saate hakkama ja las ülejäänuga saame hakkama meie, siis usutavasti oleksid küllalt paljud meist päris hea meelega nõus tüüri meretaguse monarhi helladesse, ent kindlatesse kätesse andma. Ja miks ka mitte, aus ülestunnistus veeretab südameilt kivid ja kergema südamega saaks avalikest haldureist, rahvusvahelistest ärijuhtidest ja semiootikutest vabanenud armas estirahwas keskenduda oma traditsioonilistele tugevustele kaalikakasvatuse, kõrgkultuuri ja skaipeerimise alal.
Teisalt on peamine tugevus ja oskusteave olemas vindumise ja vingumise alal ning ega võõrast valitsejat, saati veel sellist viisakat, eestlane naljalt ei respekteeri. Ebaviisakaga on selge, küür selga, müts pihku ja vaikselt mõisatalli vargile.
Aga üsna nukraks muutub meel, kui kuulda ja lugeda, kui vastukarva on paljudele igasugune euroopaline sidustumine. Sealt ei saa peksa, sinnapoole julgeb hambaid näidata ja lõriseda küll. Ja omad võimuisikud ei anna samuti peksa, ka nende kallal on hea närida. Sest riigikogulastest (vähemalt nende palkadest ja autodest) ja erakondadest ja kõiksugu tegelinskitest selle maanurga sadadel soojadel kohtadel tahaks ju lahti saada kangesti. Mõisaid põletama vast ei hakkaks, aga võimurid laulaks sohu kohe mõnuga. Küll pärast näeb, kes asemele panna.
Tuleb täheldada, et kui maad võtab suhtumine stiilis “küll pärast näeb”, siis ongi käes see moment ajaloos, mil kuri on karjale päris lähedal. Sest isegi lühiajalisel võimuvaakumil on omadus täituda momentaanselt, kindlasti enne seda, kui “pärast nägema” jõuab hakata, ja täituda ollusega, mis võib vabalt igasuguse pärastnägemise välistada. Vett ja vilet näidatakse pärast, ja Tambovi hunti, kes sõber.
Ilus oleks inetust olukorrast õpetlik iva eraldada ning järjekordsest jamast tugevamana välja tulla.
