Ümberringi toimuv on nagu absurditeater

Loo paradoks on selles, et Wikileaksi avaldatu ei ole mingi uudis ega sensatsioon. Poola mõjukas ajaleht Gazeta Wyborcza kirjutas juba 7. novembril (kuu aega enne Wikileaksi!), kuidas Poola jaoks mõeldud NATO kaitsekavu tahetakse laiendada ka Balti riikidele. Seda artiklit refereerisid kohe ka Vene meediaväljaanded.

NATO ja selle juhtivate riikide liidrid on kogu aeg kinnitanud, et artikkel 5 kehtib kõigi liikmesriikide kohta. Kaitseväe peastaabi ülem brigaadikindral Neeme Väli ütles juba aprillis “Aktuaalsele kaamerale”, et ta on Eesti kaitseplaane lausa oma käes hoidnud. Eesti riigiisad on pidevalt rahvast rahustanud, et meie julgeolek pole kunagi olnud nii kindel nagu praegu. Jne.

Toimuval on tugev absurdi maitse man. Kas Balti riigid võeti NATOsse tõepoolest n-ö
hea usu peale? Et aitab neile suusõnalisest lubadusest (viide artiklile 5) küll! NATO oleks sel juhul nagu unistuste agentuur, kes loodab, et Venemaa Baltimaid ei ründa ja seega pole ka konkreetset kaitseplaani vaja — peaasi on Venemaad mitte ärritada. Või vastab tõele see, et kaitseplaanile hakati mõtlema alles pärast Venemaa kallaletungi Gruusiale 2008. aastal ning sellega asuti tegelema Balti riikide tungival nõudmisel. Ilmselt on tõde kusagil vahepeal.

M.O.T.T ehk mida oligi tarvis tõestada

Huvitav on jälgida asjaosaliste reaktsioone ja siin torkab eriti silma Venemaalt lähtunud skisofreeniline vastukaja. Vene suursaadik NATO juures Dmitri Rogozin põrutas, et NATO peab oma kaitseplaanid kiiresti muutma. Venemaa välisminister Sergei Lavrov on nõudnud NATO-lt ametlikku selgitust, kuidas too üldse julgeb mõelda Balti riikide kaitsmisele Venemaa eest!

Vene arvukad luureorganisatsioonid (sealhulgas sõjaväeluure), kes seda riiki tegelikult juhivad, peaksid olema tõelised äpud, kui loodavad Wikileaksi abil NATO sõjasaladusi paljastada. Ka ei ole nad lugenud Poola ajalehti ega kuulnudki, et Neeme Väli on juba ammu Balti riikide kaitseplaane käes hoidnud!

Teisalt on Venemaa ärritunud reaktsioon kõige selgem tõend, et Kreml ikkagi mõlgutab mõtteid Baltimaade tagasisaamisest. Pole ju kostunud Venemaa pahameelt selle üle, et NATO-l on juba ammu kaitseplaanid näiteks Saksamaa, Hollandi, Belgia või Taani jaoks.

Selles mõttes tuleb Wikileaksi kiita. Baltimaade kaitsmise kava avalikustamist võib pidada ka omamoodi poliitiliseks lõksuks, kuhu Venemaa kenasti sisse ronis ja oma tegelikku palet paista laskis. Järjekordne (kuigi mitte tõestamist vajav) fakt selle kohta, et NATO idapiiri tõsimeelne kaitsmine on nii meile kui ka kogu NATO-le eluliselt tähtis.