Laas seisku ikka kui lapsepõlv sul meeles
Põlispärimuse hoidjad - kaitsjad maausulised tõstsid hääle ja tegid ka avalikkusele teatavaks, millega Mammona teenrid järjekordselt hakkama saanud. Avalikkus aeglane ärkama, kutsutud ja seatud ametkonnad tavakohaselt vakka kui kult rukkis. Alles siis, kui lugu suure kella küljes, järgnevad ka seisukohad ja sõnavõtud. Muinsuskaitsjadki, kes muidu vaid ettekirjutuste, nõudmiste ja karistamise peale mihklid on, leidsid lõpuks, et seekord asi ikka päris JOKK ei olegi, kui pahandus püsti ja hiiemetsa küljest serv ära jüratud.
Kes süüdi, kes tegi? Kass tegi, nagu alati... Metsafirma näeb hiiepuudes ainult tooret ja tihumeetreid, kusagil liiguvad paberid ja lubatähed. Vajalikud allkirjad ja kroonukullid peal või mõni puudu. Kusagil käivad käest kätte maatükid ja raharullid. Mõelda vaid, soodne raielank Tallinna külje all, väärt puit ja head väljaveoteed. Lausa kompvek.
Tagantjärgi üks tõsine kivi hiljutise kultuuriministri kapsaaeda. Nimelt - kultuuriminister Laine Jänese poolt 2008. aastal kinnitatud looduslike pühapaikade riiklik arengukava väidab, et Muinsuskaitseametil ei ole pädevust looduslike pühapaikade kaitsmiseks. Selleks, et olukorda parandada moodustas Muinsuskaitseamet 2009. aastal looduslike pühapaikade ekspertkomisjoni. Samas aga Maardu hiiemetsa piiritlemisel ega ka raieloa menetlemisel ei vaevunud Muinsuskaitseamet nende asjatundajate arvamust küsima.
Näib, et selleks korraks oleks häda ja oht nagu möödas - terasene Põhjakonn on sedapuhku hiiemetsast välja kihutatud, pall on ametkondade vahele mängida antud ja avalikkus unest ärganud. Siinsamas aga ootab Tuhala nõiakaev oma saatust, Paluküla saaga ei taha otsa lõppeda, Virumaa fosforiidi järele ei nilpsa keelt mitte enam ajalooks saanud punaametkonnad, vaid rahamaailm, millel pole rahvust, rahvapärimust ega ilmselt ka südametunnistust.
Virumaa ja Pandivere, sinu eest ma pandin vere...! Annaks Taevas veelkord jõudu, Virul võita surmasõudu! See oli vägev sõnum, millega me laulsime - loitsisime metsalise eemale oma looduse kallalt. Metsaline on vahepeal karva vahetanud, kuid mitte kombeid.
Hiiepuud on mindki kord teele saatnud. Teele, mis viinud igaviku kallaõite - kirikuvõlvide alla. Aga PÜHADUSE mõiste jõudis minuni lapsepõlveradadel, sealsamas Maardu hiiepuude all, kihelkonnakalmistu põlispuude keskel või muistse allika vulinat kuuldes. Vanaema käekõrval, kes kordamast ei väsinud - laps, hiiemetsast ja kalmuaialt ei tohi oksakestki murda. Ohvriallikat ei tohi solkida, vähimalegi putukale liiga ei teha. Hiies nagu ka kirikus tuleb vagusi olla ja mitte koerust ega vallatust teha, hiis on vanarahva pühapaik.
Lapsemeeles elustusid esivanemate tegemised ja võitlemised, muistsete aegade lood. Elustusid haldjad ja näkid Eiseni kogutud vanavara ridadelt ning said omale näo heinamaaudus ja vee kohal hõljuvais loorides. Teekond on toonud läbi aastate ja otsingute, Uku Masingu mõtteradade, heade teejuhtide ja õpetajate Evald Saag'i ja Eenok Haameri õpetuste tänase päevani. Ja taas kord vanarahva tarkuse juurde tagasi pöördudes - vääritu on see lind, kes suureks sirgudes oma pesa reostab. Pärimuskultuur ja kõik sellega seonduv on kui avatud raamat, kust õpime inimeseksolemise lõputut tarkust. Rahvas, kes selle kaotab, on ise ennast hukule määranud.
Viiskümmend aastat nõukogude ateismi on nüüdseks lisaks saanud kaks aastakümmet kauboikapitalismi ja sekulaarset hedonismi. Suur rahamaailma siga suure tamme all on oma kõhu tõrusid täis vohminud ja nüüd lõhub oma kärsaga tamme juuri... Aga kus tõrud kasvavad? Kas kärsakandja teab või tahab üldse teada?
Oleks viimane aeg hakata endas taastama kaotsiläinud tõdesid. Ilma milleta oleme kui veerevad kivikesed ja tuulest aetav praht. Olulisim neist - pühaduse tähendus. Ja kui meie endid ka ristirahvaks, ateistideks, agnostikuteks või kelleks iganes nimetame - olen juba korra öelnud, kes on see, kes oma pesa halvaks peab ja rüvetab. Pärimuskultuur on meie ühine pesa ja juur, ilma selleta oleme tuulest viidud. Hiierüvetajaina oleme siis mille poolest paremad Talibani äärmuslastest, kes unikaalsed muistsed budakujud õhku lasksid?
Selleks, et inimesse taas kasvatada pühaduse mõiste, kulub palju aega. Kiiremas korras tuleks aga mõelda pärimuskultuuri igakülgse kaitse ja arvelevõtmise peale, kus eeskätt võetaks kuulda nende inimeste arvamust, kes selle kultuuri austajate ja hoidjatena on suure ja hindamatu töö ära teinud. Hoitud ja hooldatud saagu maarahva muistsed pühapaigad, tulevastele põlvedele säilitatud Saaremaa kirikud, kus raidkividelt meile vastu vaatavad esivanemate näod ja muistsed märgid. Jäägu meile meie imepärane loodus koos inimkäte loodud muististega, mis nii imeliselt sellesse sobituvad.
Ja alles siis julgegu me ütelda, et elan oma maal!
Usus ja lootuses, et homne päev meile rohkem tarkust ja hoolimist annab.
