Lapsi ei toogi kurg
“Kes siis veel kui mitte mina? Või mida siis veel teha kui mitte seda?” põhjendas ta adopteerimise kasuks langetatud otsust retooriliste küsimustega.
Ja jätkas: “Kahtlejad võiksid mõelda sellele, milline tegu vääriks rohkem elluviimist — kas koera soetamine, jahi ostmine või ligimesele tähelepanu pööramine. Kõik lapsed väärivad enamat, kui asenduskodu neile pakkuda suudab.”
Taanlaste unistused
Sellel mehel olid ka nii-öelda päris oma järeltulijad olemas, sestap võis tema teguviisist tõesti tugevat missioonitunnet aimata. Enamasti on lapsendamise peapõhjuseks siiski see, et ühiste järglaste saamine ei õnnestu. Aga vahet ei ole — armastusega külvatakse lastekodust võetud poisid-tüdrukud üle igal juhul.
ETV programmis on viieosaline Taani dokfilm “Kui kured lapsi ei too…”, mille tegelasteks viis paari, kes pole püüdlustest hoolimata emaks-isaks saanud. Nii ongi nad otsustanud adopteerimise kasuks ning filmitegijad on saanud loa nende käekäiku terve aasta jooksul jälgida ja jäädvustada.
Ekraanile jõuavad vahetud emotsioonid ja ootused, hirmud ja lootused, aga ka ärevus ja kõikehõlmav rõõm lapse süllesaamise järel. Muresid, mida filmi sisututvustuses samuti lubatakse, pole seni eetrisse jõudnud kahes jaos nähagi.
Need taani pered ei lapsenda oma kodumaalt, vaid sõidavad palju kaugemale — Indiasse, Koreasse ja mujale. Sestap on uus pereliige välimuse poolest neist märksa teistsugusem, aga see ei ole omavahelise sideme tekkimisel sugugi takistuseks.
Paljudes riikides pole imekspandav, kui blondidel vanematel on käekõrval väike tume kräsupea või mõnele Aasia riigile viitava välimusega mudilane.
Eestis sellist pilti naljalt näha ei saa. Osalt sellepärast, et ehkki välismaalt siia lapsendamine pole seadusega keelatud, ei ole see ametlike partnerite puudumise tõttu kuigi levinud.
Teisalt aga kindlasti sellepärast, et siinsed inimesed ei ole endast erineva lapse jaoks veel valmis, kartes ümberkaudsete negatiivset suhtumist ja kõõrdpilke. Ning kolmandaks eelistab eesti inimene langetatud lapsendamisotsusest sootuks vaikida, mitte seda afišeerida ja avalikkusele kuulutada.
Et teistsugune välimus probleeme tekitab, möönab ka tuttav eestlanna, kes lapsendas brüneti tõmmu tüdruku. Imearmas laps, aga torkab kohaliku rahvahulga seast kohemaid silma. Vahtimist ja küsimist on olnud küll ja veel, sellisest suhtumisest tingitud pisaraid samuti omajagu.
USAs väliseestlastega trehvates ei vaadanud aga keegi imelikult, kui üks ilmselgelt Kagu-Aasia päritolu tütarlaps meile nii omase triibuseeliku selga tõmbas, pastlanöörid säärte ümber sidus ning eesti folkloorseid ringmänge tantsima hakkas. Adopteerimine on sealkandis täiesti tavaline ja pole vahet, kes on peres kasvavad lapsed sünnitanud.
Igatsevad kodusoojust
“Lapsendatud lapsed sünnivad südamest ja see pole põrmugi vähemtähtis kui emaüsast ilmaletulek,” kinnitab väliseestlanna, kes otsustas pärast kolme lapse sünnitamist sama palju lapsi adopteerida.
Selline seisukoht jääb kõlama ka taanlaste dokfilmist, jäädes veel tükiks ajaks pärast lõputiitrite ekraanilt kadumist mällu kummitama.
Kui keegi kõhkleb, kas pakkuda ühele lastekodulapsele osa oma kodusoojusest, siis vähemalt seni nähtud osad peaksid nende kahtlusi küll mõnevõrra hajutama. Poisse ja tüdrukuid, kes sellist soojust igatsevad, on meil ju ikka veel kahjuks liiga palju.
