Lugedes raamatuid
Selle peale tahaks omakorda küsida, et kes on need kõiketeadjad inimesed, kes määravad, mis on väärtkirjandus, mis mitte. Eks ikka kriitikud ja kirjanikud ise.
Selge see, et kriitikud ja kirjandusteadlased peavad ennast targaks ning kirjanikud tahavad, et nad oleksid rahva hulgas populaarsed, et nende loomingut tahetaks kindlasti lugeda.
Seda enam et nüüd on lisandunud ka raamatukogude laenutustasu autorile. See tasu on kirjanikule ahvatlev. Loomulikult – kirjanik ju ei saa palka. Kõikvõimalikud tasud, nagu ka laenutustasu, on talle taskurahaks, isegi leivarahaks, ja esiautorid saavad elamisraha.
Raamatukogude laenutusandmed ütlevad, et lugeja peab esiautoriks Erik Tohvrit. “Suured autorid” Tohvrit tähtsaks kirjanikuks ei pea, kuid rahvas loeb tema teoseid huviga. Kui vaatame maaraamatukogude popautoreid, siis esirinnas on ikkagi Tohvri ja välismaa armuromaanid.
Ka ajalugu, Eesti ajalugu, jah, see on veel teema, mille üle arutletakse. Kuigi meie n-ö pärisajalugu on väga lühike: vabariikide aeg. Aga minevik ulatub vallutamiseelsesse tumedasse minevikku, aegade hämarusse – oleme tõesti kummaline iidne rahvas siin maa peal.
Tegelikult algab lugemishuvi ikkagi haridusest. Kui haridus ei rõhuta raamatute olulisust ja ei suuda leida midagi sellist, mis tõesti inimese vaimu toidab, siis tagajärjeks on, et neelatakse kõike seda, mida kerge seedida.
Raamatuletid on ju kerget kirjandust otsast otsani täis, ja see, mis veidigi “raskem” tundub, lugejat lihtsalt ei huvita. Ma ei ütle, et üldse mitte kedagi ei huvita – kirjandusfänne õnneks ikka leidub.
Aga nii tekivad käärid – kultuuriväljaanded räägivad teostest, mida enamik pole iial lugenud, kirjanikud ja kriitikud arutlevad teemade üle, mis suuremale osale rahvast korda ei lähe. Räägitakse valitsuse kaugenemisest rahvast, samamoodi toimub ka nn intellektuaalide kaugenemine rahvast.
Kuid tuleks selgeks teha, kes on rahvas ja kes on intellektuaal. Rahvast ei saa mõõta massiga, vaid tema vaimse potentsiaaliga, ja seda kannavad vaid üksikud, teatud perioodidel aga mitte keegi ning siis valitseb selles ühiskonnas vaimne degeneratsioon nagu meil praegu.
Intellektuaal peaks ikkagi kõigepealt tark olema, tarkus on aga selle mõistmine, mis on üle aegade, mis ei takerdu argipäeva lollusesse ja hallusesse. Intellektuaalil peaks olema oskus tabada seda, mis meie säilimiseks alati väga oluline on, eriti praeguses ülerahvastatud ja saastatud maailmas.
Kui muidugi pääseteed sest hukatusse tormavast maailmast üldse on. Seepärast on tähtsad need raamatud, mis osutavad ohtudele; mis meid valitsevad või tõstavad üle argipäeva halluse. Kuid enamasti kujutab kirjandus seda, mis tüütult igapäevane, või vigurdab mõttelendudega, mis kellelegi korda ei lähe peale nende looja enda.
Aga tõeliselt tark ei kaeble, ta on nõus olema ka üksi ning lugema seda, mis talle meeldib, ja lugemata jätma kõik selle, mis risustab meelt, mis ei anna mõtlemiseks tõuget ning on mõttetu oma pealiskaudsuses.
Kui Eestis on vähe neid teoseid, mida tasub lugeda, siis see tark inimene pöördub välismaa poole, sest ta oskab keeli ning peab seda loomulikuks, ei ärple sellega, vaid avardab oma meelt keelteoskuse kaudu.
Kuigi – ka lai maailm on uppunud kilasse-kolasse ja pealiskaudsusesse, ei ole kirjanikke, kes taipaksid, ja pole teadlasi, kes oleksid põhjalikud ja sünteesitaotlejad. Oleme silmitsi seinaga ning meie ainus lootus on, et see sein kord variseb, kui võtame aru pähe ja muutume nii, et hakkame nägema läbi seina.
