Vastasime, et ta läheb poodi ja ostab. Järgnes küsimus, kust see köögivili poodi tuleb. Pakkusime, et Tallinna ümbruse talunikud kasvatavad.

Ent küsijat see ei rahuldanud ja ta väitis et kui köögivilja tootmise kohustuslike plaanidega aiandussovhoosid erastatakse, kes siis vabatahtlikult köögivilja kasvatama hakkab.

Olid spetsialiseeritud sovhoosid, peavalitsused ja lõpuks isegi eraldi ministeerium. Ja siis äkki pakuti reformi, mis kõik selle riikliku juhtimise pidi lõpetama. Apteegikettide (heapalgalised) juhtkonnad on nüüd sattumas samasse olukorda.

Põllumajandusreform on jäänud peaaegu kolme aastakümne taha ja igaüks võib poeletil näha suuremat köögi- ja puuviljade valikut kui aiandussovhooside ajal unistada osati. Küllap läheb samamoodi ka apteekidega.

Ravimite hulgimüüjatest sõltumatud apteekrid hakkavad valikut laiendama ostes ravimeid ka kolmandatelt pakkujatelt, kes siinsele turule sisenevad nagu on tulnud põllumeestele väetisi, söödalisandeid ja taimekaitsevahendeid müüvad firmad. Pole need hakanud tootmisettevõtteid üles ostma ja ei hakka ka kolmandad hulgimüüjad apteeke ostma, vaid jätavad osa riskist (ja tulust) kohalikele apteekritele.

Kuid on ju veel üks tegelane – ravimi lõpptarbija – patsiendid, kes võivad teha oma apteegiühistu ja palgata sinna proviisori. Asja eestvedajaks võib hakata ka proviisor, kellel endal napib raha apteegi ostmiseks või asutamiseks. Sada aastat tagasi just niiviisi tekkis ühistuline kaubandusvõrk Eestimaa väikeasulates.